Eesti venelased pole mingi homogeenne inimgrupp. Neil on erinevad seisukohad, mis sõltuvad haridustasemest, keeleoskusest, majanduslikust olukorrast ja muust. Paljud nendest leinavad ikka veel taga nõukogude aega. Mitmete analüütikute sõnul peab Venemaa jätkuvalt agressiivset infosõda Balti riikide vastu. “Arvatakse, et kõige vastuvõtlikum osa Venemaa meediapropagandale on need etnilised venelased või vene keelt kõnelevad inimesed, kes elavad väljaspool Venemaa piire ning kelle lojaalsust püütakse seeläbi kõigutada, mis omakorda põhjustab sotsiaal-kultuurilisi pingeid nende asukohariikides,” kirjutab Riina Kaljurand väljaandes Diplomaatia (nov. 2015).
Andrei Kuzitškin muretseb selle üle, et ta Eestis elades ei kaotaks oma vene identiteeti ega muutuks Eesti venelaseks. Paljud Eesti venelased on lõimunud ühiskonda – nad oskavad eesti keelt, on huvitatud Eesti käekäigust, teevad karjääri ja reisivad. Ometi on suurem osa neist jäänud ühiskonnaga lõimumata ja rahulolematud. Nad on siiani mõjutatud vene või nõukogude stereotüüpidest. Sageli on küsitud, miks need nurisejad siis Venemaale ei lähe. Kaljuranna hinnangul on Eesti venekeelne elanikkond liialt erineva tausta ja soovidega ning teisalt ka tugevalt läbi põimunud Eestiga ega taha sealt kergekäeliselt lahkuda.
Ühe Eestis läbi viidud uuringu põhjal lähendavad Eesti venelaste erinevused võrreldes Venemaa venelastega neid mitte ainult Eesti, vaid üldisemalt Euroopa identiteedile. Kuigi nii Eestis kui Venemaal elavatel noortel venelastel on palju ühist, ilmnevad erinevused nendegi vahel lähtuvalt kasvatusest, isiklikest elukogemustest ja –keskkonnast.
Kui tänu II maailmasõja lõpul Läände põgenenud Eesti diasporaale osutus meie riigi taasloomine võimalikuks, siis Kaljuranna hinnangul kasutab Venemaa oma diasporaad manipulatsiooniobjektina. Kas Eesti venelased on seda aga taibanud?
Elle Puusaag
