2015. a. kevad tõi Euroopasse rahvaste rändekriisi ja Eestisse uue valitsuse ning noorema põlvkonna peaministri, kelle koolitee algus paigutub fosforiidisõja laineharjale 1987–1988, õpingute tuum ja teenistuskäik aga juba iseseisvuse taastanud Eesti Vabariiki. Aasta 2015 teine pool andis EELK–le peaministriga samasse vanuseklassi kuuluva sarmika peapiiskopi; kuid olime ka tunnistajaiks Eesti riigi esipaari viimase piirini koos hoitud abielu lõppakordile.
Rahva ühtelaulmisest Alo Mattiiseni paleusteosega „Ei ole üksi ükski maa” Tallinna Lasnamäe nõlval pühal hiieväljakul on möödas põlvkonna jagu aastaid, kartulikoorte söömise lubadus ammu muude alternatiividega asendatud — kogemus Eesti iseseisvaks laulmisest koltumas või vanematelt kuulduna teadmiseks võetud. Nii oskaksin mõista aastavahetusel 2015/2016 Eestis üleüldise arutelu tippu tõusnud sketši „Ei ole üksi ükski maa” esitust kui koolipingist alates rikkamate sekka saamiseks alalist olelusvõitlust pidava noorte sotsiaalset patutunnistust ja enda peeglisse vaatamist. „Tujurikkuja” produtsent Erik Moora möönis, et […] hakkab järgmistel päevadel analüüs, leidub solvujaid, leidub õnnelikke ja leidub kõiki teisi. Selles mõttes otseselt ei üllatanud ja eks me tegelikult teadsime, kuhu auku see laul selles mõttes läheb.”(1)
Kui reaktsioonidest laulu taasesitusele eristus SAPTK–i rajulik kommentaar, milles nähti eesti rahva jaoks püha laulu rakendamist liberaalse ideoloogia teenistusse,(2) siis näeb omaaegne laulukuninganna Reet Linna värvilisemat panoraami: ” Minu arust oli see märk sellest, et need noored, kes Tujurikkujat tegid, on väga tõsiselt mures selle nii-öelda kliima üle, mis meie ühiskonnas praegu on. Ma ei arva, et ta viha tekitas, pigem pani ta inimesi mõtlema, et mis me valesti oleme teinud ja miks me oleme varmad teist ära sööma ning teiste kallale hammastega minema.”(3)
Et käesoleval, 2016. a. meie kalli kodumaa 100.a. juubelit veel pühitseda ei ole, tuletaksin meelde üht meie rahva vaimujõu suurkuju, kelle maise elu lõpust 1. septembril 2015. a. 85 aastat möödus. Selle mehe elukäigust oli Jaan Tõnissonil 4. septembri 1930. a. Postimehe veergudel järgmist mainida: „Kui tema aastat kolmkümmend tagasi noore üliõpilasena vaatepiirile ilmus, siis võitis tema otsekohe vanemate kaaslaste sisemise huvi ja poolehoiu. Nooremad kaaslased armastasid teda tema haruldaselt sõbraliku loomu, lõpmata heasoovlikkuse ja haruldase peenetunde tõttu.”(4)
Kui lisada, et selle mehe surma järel jäi pedagoogika õppetool Tartu Ülikoolis vakantseks ja sobivat isikut õppetooli juhatajaks ei leitudki, siis paistab seni mõistatuse esitamisena kulgenud sissejuhatus saavat vastuse iseenesest, sest ei ole kedagi muud siin esitleda kui esimese eestikeelse gümnaasiumi ellukutsujat ja juhatajat, esimest Eesti Vabariigi haridusministrit ning esimest eesti soost Tartu Ülikooli rektorit ja kuraatorit Peeter Siegfried Nicolaus Põld'u, kelle tähelepanuväärsuse juures üldises kontekstis peatun.
Esimesel rahvahariduse kongressil, mis 7.–9. aprillini 1917 koos istus, sõnastas Peeter Põld inimeseks olemise alused, mis mõistis inimest kui tervikut: „Meie kooli keskkohal peab seisma meie […] inimene kõigi oma püüetega, paleuste ja võitlustega. Ei tohi siin ainuüksi teadmistele, teadusele maad anda. […] peab aset olema koolis kunstile kui inimese ilutunde avaldusele, […] peab eluõigust olema religioonile, kui inimese kosmilist vahekorda määravale, elule sihi ja mõtet andvale jõule. […] Töö, käsitöö, ülepea käetegevus, seni põlatud ja halvaks peetud, seisku aukohal kui lapse loomule kõige vastavam eneseavaldus, kui rahva elu ja olemise aluspõhi.(5)
Ei ole selles vist midagi kohatut, kui Euroopa Liidu juhtkonna heitliku poliitika tõusulainele seada vastu Eesti omanäolisus, ja seda Euroopas eestikeelse ülikooli ellukutsuja ja selle esimese rektori Peeter Põllu sõnavõtuna 20. mail 1929.a. üleriiklikul emadepäeval peetud ettekandest: „[…] Oleme „Euroopasse minnes”, nagu sellest 25 aasta eest kõnelema hakati, kaotanud palju oma põlistest elu alustest ja oleme selle asemel sealt toonud ühes mitmesuguste paremustega rohkesti pahesid, kultuurhaigusi, mida pimedas arusaamatuses tihti ülistatakse suure edu saavutustena […] Ainult suuremat vabadust, kõiksugustest kõlbelistest, usulistest, õiguslikest kohustustest ja kitsendustest nõutakse veel, et takistamata nautida seda, millele meelitavad ihad ja kutsuvad loomutungid. Ja seda püütakse õiguskorras vastavate uuendustega saavutada, mis eriti suguelulistes vahekordades […] piirid laiemale peavad nihutama.”(6)
Võib vaid imetleda hr. Põllu pühendumust oma rahvale juba varasest noorusest, kuigi 1898.a. pärast Narva poisslaste gümnaasiumi lõpetamist ahvatles sealne vene keele õpetaja Peetrit, et selliste suurte vaimuannetega noormees peaks Peterburi juristiks õppima minema, avaneks hiilgav karjäär. Noormees keeldus nii sellest kui ka Eesti Vabadussõja ajal tuttava pangamehe soovitusest eri rahade kursivahetustega hea äri teha, kuna „Ma ei taha seda, mida ise oma isikliku tööga pole teeninud,” oli Peetri lühike ja sirge vastus.(7)
Suure töökoormuse all õhkas Peeter Põld sageli palvena, et „peaks veel tervist hoidma, sest lapsed alles väikesed,”(8) kuid et see palve hoopis iseäralikuma tegelikkuse kuju võttis, ei olnud tollal ühegi inimhinge teada. Kui 1930.a. septembris Peeter Põllu elutee pikalt kulgenud raske haiguse tagajärjel lõppes, oli Helmi Põllule ja lastele rahulikke päevi veel 10 aasta jagu ees. Palve mõju oli tõepoolest pikk, sest alles pärast Teise maailmasõda lõppu võtab lesk Helmi Põld selle lastele saadetud kirjades kokku nii: „Ma tänan Jumalat, et teie isa ei tarvitsenud kogeda eestlaste saatust Teise maailmasõja ajal. Teie pärast oleks ta tahtnud veel vähemalt 10 aastat elada, kuid need 10 aastat me saimegi elada rahus…”(9)
Nii on see kestnud siiamaani. Eesti taasiseseisvumise järgses protsessis 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu võetud põhiseadus jätkas järjepidevust, mille vägivaldset katkestamist 1938. a. põhiseadus Eesti aja ajutise lõppemise näol üle pidi elama. Ei midagi muud, kui just Eesti inimesest ja tema püüdlusist on kirjaread Eesti Vabariigi Põhiseaduses, mille preambula põhiosa on samasugusena püsinud 1920. a saadik: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade – võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.”(10)
Alustades tänase ettekande sissejuhatuses mõningase sümboolse kahetsusega, et meil veel Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva pühitseda ei ole ja teatava asendusena Peeter Põllu 85. surma–aastapäeva peame meelde tuletama, saagu Eestimaa aatemehe mõtete kontekstis siiski meenutatud, et juba mitu aastat kerkib kodu–Eesti meedias aeg–ajalt üles teema Eesti uuesti mõtestamisest: kes me oleme ja kuhu suundume? Kas suudame iseenda eest kosta ja seista?
Pärast Eesti saamist Euroopa Liidu liikmesriigiks ja liitumist Põhja–Atlandi sõjalise blokiga NATO said 1990–ndate alguses välja hõigatud eesmärgid täidetud, kuid nende tagant uusi väljakutseid ei paistnud. Mida siis teha?
Eesti tuleb uuesti sõnastada. Tuleb seda uuesti teha, taas Euroopas tagasi olles; tuleb seda uuesti teha, taas meenutades 25 aasta tagust aega, kui Euroopasse minemisest jälle rääkima hakati; tuleb seda uuesti teha, sest Euroopa Maja, millesse rahvahääletusega 2004.a. astuti, on eesti rahvale võõraks jäänud. Justkui ajaratas oleks ringiga samasse kohta tagasi jõudnud või Peeter Põllu vaim uuesti elustunud, nii kaasaaegsena mõjub ta sõnum. Ikka ja jälle peab inimene eneses revisjoni tegema, et aru saada oma kohast elus ja seada edasiminekuks suunda. Niisuguse sõnumiga pöördus peapiiskop Urmas Viilma äsja lõppenud aasta 13.detsembril Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus riigi– ja ühiskonnategelastele peetud advendikõnes kuulajate poole: „Kui meie uus vabana sündinud põlvkond on lõpetanud oma haridustee ilma religioonialaste teadmisteta ja neid on kasvatatud salgama ja häbenema omaenda kristlikku tausta ja traditsioone, siis kas me riigi ja rahvana pikemas perspektiivis multikultuurses ja multireligioosses ühiskonnas saame üldse õnnestuda. Et suuta sallida ja hoolida teistest ja nende tõekspidamistest, et austada teiste kultuuri ja usulist maailmavaadet, peame tunnistama esmalt, kes me ise oleme. Me peame tulema kristlastena kapist välja!”(11)
19.-20. jaanuaril 2016 koguneb Nelijärve puhkekeskuses EELK Vaimulike konverentsi korraline istungjärk arutlema peateemal EELK Eesti ühiskonnas: Meie õpetus, Meie missioon. Pidades silmas ees terenduvat reformatsiooni 500. tähtpäeva ning EELK 100 juubelisünnipäeva 2017.a, lisaks Eesti Vabariigi 100 a sünnipäeva tähistamist 2018. a., on viimane aeg pühkida tolm ja seada kappides kord majja. Kui hinnata eelnenut heatahtliku huumoriga, siis on aega veel piisavalt, et end luterlike alustega põhjalikult kurssi viia ning uues Euroopas „luterlaseks õppida.”
Algur Kaerma
EELK Vancouveri koguduse õpetaja
(1) http://elu24.postimees.ee/3455421/tujurikkuja-produtsent-paljastab-miks-sketsisari-lopu-sai? utm_source=pm_fb-&utm_medium=wallpost&u-tm_content=3455421&utm_campaign=fb_post (05.01.2016)
(2) http://objektiiv.ee/varro-vooglaid-kui-enam-midagi-ei-peeta-puhaks-siis-see-mark-kodunevast-uhiskonnast/ (05.-01-.2016)
(3) Interneti allikas: http://mustaduudised.blogspot.ca/2016/01/ei-ole-uksi-ukski-maa-liitis-inimesi.html?spref=fb (05.01.2016)
(4) Maie Tuulik, Peeter Põld, Tallinn: 2007, 67.
(5) Ibid, lk. 47.
(6) Maie Tuulik, Peeter Põld, Tallinn: 2007, 67.
(7) Ibid, lk. 52
(8) Ibid, lk. 91
(9) Ibid, lk. 91.
(10) http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Vabariigi_p%C3%B5hi-seadus (05.01.2016)
(11) Interneti allikas: http://eelk.eelk.ee/et/uudised/peapiiskop-urmas-viilma-peame-tulema-krist-las-tena-kapist-valja/ (05.-01.2016)
