Kõige tähtsam märksõna, mida me ei tohiks kunagi unustada, on sõjaliste konfliktide lõpetamise hindamine. Möödunud aasta augusti viimasel nädalal olid Tallinnas ehk selle maailma kuulsaimad rahvusvahelise õiguse spetsialistid ning sai ka nende seast suurimatelt autoriteetidelt uuritud, mida nemad arvavad rahusõlmijatest. Kõigi nende ühine vastus oli, et kõik need inimesed on ära teeninud suurima tunnustuse. Samuti tunnistasid suured eksperdid, et vaadates Esimese maailmasõja lõpetajate juristide-diplomaatide galeriid, tekib tänastel tegijatel isegi teatud valge kadedus, sest kahjuks on ajad maailmas läinud selliseks, et enam ei saa ainult rääkida rahust. Maailm on pööranud selle valdkonna spetside ette praktilise küsimuse ja seda lausa appikarje näol – palun aidake sõlmida rahu, sest inimeste kannatuse piir on kätte jõudmas.
Tänaste suurte teoreetikute jaoks on see samasugune tõetund, nagu tundis ilmselt saksakeelses Tartu ülikooli õigusteaduskonnas Jaan Poskale rahvusvahelist õigust õpetanud kuulus filosoof ja jurist Carl Bergbohm (1849-1927), kes tundis küll ehk isegi Euroopa tasemel, kuidas teoreetiliselt sõlmida sõja lõpetamiseks rahulepinguid. Saatus aga oli selle ime andnud teostada tema eestlasest õpilasele Jaan Poskale ja tema kaaslastele. Carl Bergbohm suri seitse aastat pärast Jaan Poskat Reini jõe äärses Bonnis, aga loodaks väga, et õpetaja südames oli selleks ajaks juba rahu, osates rõõmustada oma õpilase edu üle. Jaan Poska ei omistanud mitte kunagi Tartu rahu saavutamise au vaid endale. Elukogenud inimesena ütles ta selgelt, et see oli rahudelegatsiooni meeskonna töö.
Aga lugegem veel Jaan Poskat ennast ja seda, mis sellest ajaloolisest hetkest vahetult protokollitud. Siit tasub esile tõsta loomulikult Jaan Poskaga seotud kuulsaim lause ja Tartu rahu kohta öeldud tähtsaim hinnang mehelt, kes oli kogu jõudu kokku võttes neid läbirääkimisi suutnud rahu sõlmimise punkti viia. See lause on iseenesest lihtne – Jaan Poska mainib – see päev (2.02.1920) on tähtsaim päev meie 700 aastase ajaloo jooksul, sest me saime ise otsustada oma saatust.
See Jaan Poska lause vajab meie ajaloolaste poolt veel suuremat analüüsi. Kuid Jaan Poska teadis täpselt, mida ta selle lausega tahtis öelda. Ise otsustada oma saatuse üle on täiskasvanuks saamise tunnus. Teiseks, ise teha otsuseid olukorras, kus sellist otsust ei osanud ette näha ka suurte riikide suurte kogemustega ning rohkearvulised diplomaatia- ja luureorganisatsioonid. Meie pidime hakkame saama palju vähemate jõududega, kuid sel hetkel olid Jaan Poskat nõustanud inimesed andnud parima. Meie võimekus saada aru Venemaal juhtuvast oli tänu Eduard Laamanni võrgustiku heale tööle küllaldane. Seda oleks võinud sõnades väljendada ka nii, et „läheb mööda veel veidi aega ja kõik teie, kes lubasite bolševikud Venemaal maha suruda, lähete varsti kõik neile koostöökätt pakkuma”.
Diplomaatia suurus ongi selles, et targad diplomaadid suudavad sõnad suruda endasse ja tegutseda nii varjatult oma eesmärkide saavutamiseks, et võimalikult hilja tuleksid välja läbirääkijate tõelised huvid. Seetõttu ei tormanud ka Jaan Poska maailmale kisendama, kuidas meile oli liiga tehtud ja mida kõike noor Eesti Vabariik oli oma palju suurema naabri käest nüüd kätte saanud, vaid piirdus hetkeseisu konstateerimisega.
Poska sõnum Eestile tuli südamest. Kui põlvkonna võrra noorem õpetatud jurist Ants Piip (1884-1942) olevat läbirääkimistel hoidnud laual lausa Franz von Liszti rahvusvahelise õiguse õpikut (mis tõlgiti vene keelde muuseas Tartus prof. V. E. Grabari ajal), siis Jaan Poska ei vajanud ise oma advokaadikuue taskusse enam uuemat rahvusvahelise õiguse õpikut, sest tema õpetaja Bergbohm oli muuseas tõlkinud eestlase Pärnu mehe F. F. Martensi(1845-1909) kuulsa rahvusvahelise õiguse õpiku saksa keelde ja selle kaudu avanud seda läänemaailmale. Seetõttu olid läbirääkimiste lõpus Jaan Poska sõnad eesti rahvale hoopis, et see, mis suudeti kollektiivse tööga, kus andsid parima sõjaväe- ja majanduseksperdid ning taustajõud, oli saavutatud meie riigi jaoks oluline seis, kus meie riik sai hakata koguma rahvusvahelist tunnustust de jure. Viimane tähendas, et nüüd pidi jätkuma riigi kiire ülesehitamise aeg, sest polnud enam vaja nii palju pidevalt mõelda sellele, kas meid ikka riigina küllalt tunnustatakse maailmas või mitte.
Selles mõttes on Jaan Poska suhtumine väga aktuaalne ka aastal AD 2016, sest vahel tundub, et meie juhtidele on ikka veel väga tähtis, mida meist arvatakse ja kuidas jätta „meist mingi imagonipiga” parem mulje meedias ja statistikas.
Laiusel sündinud, aga isaliinis Karksi kandi Tuhalaane juurtega mulgi mees Jaan Poskale paistaks selline tänane edevus samasugusena nagu Palamuse vallakooli poistele saksa poiste edvistamine kooli ees tiigil. Vana Oskar Luts oli ikka paganama hea kirjanik, kui ta oma koolilooga oskas nii sügavale eestlaste alateadvusse pugeda.
Seetõttu Jaan Poska ehk tähtsaim sõnum, mida ta jõudis riigimehena oma lühikese elu jooksul meile öelda, on ikkagi see: kasutage võimalust elada vabas riigis, vabal maal ja kasutage suurt privileegi – otsustada ka edaspidi ise oma saatuse üle.
prof. Peeter Järvelaid
