Kui USAs analüüsitakse eelnevalt üksipulgi ja vaat et tuhat ning üks korda läbi kõikide kandidaatide varasem tegevus, hääletused ja ametipostid, seisukohad ja suhted, varalised seisud ja maksulaekumised, fondid ja elektronkirjad, sünnidokumendid ja lapsepõlv, rääkimata naistest-lastest ja sugulastest, siis Eestis spekuleeritakse pool aastat enne valimisi parimal juhul erakondade tagatubade häälte arvude ja võimalike poliitiliste kokkulepete üle, mitte võimalike presidendikandidaatide tegelike omaduste, võimete või teenete üle.
Nii rehkendas kolumnist Ahto Lobjakas 28. veebruari raadiosaates Olukorrast, et presidendi Riigikogus äravalimiseks vajaliku kahe kolmandiku enamushäälte saavutamiseks ei piisa praeguse kolmikkoalitsiooni häälte arvust, vaid vaja läheb veel vähemasti Vabaerakonna kaheksa liikme häält pluss mõni võimalik hääl Keskerakonna nn Kadri Simsoni leerist, kes on teatavasti opositsioonis Edgar Savisaare leeriga. Arvatakse, et Riigikogus ei suudeta presidenti ära valida, mistap läheb valimine valimiskogusse, kus osalevad Riigikogu liikmed ja valijamehed kohalikest omavalitsustest. Kuna praegune kolmikliit pole näidanud erilist koostöövõimet paljudes olulistes seadusandlikes küsimustes, on tõenäoline, et haug-luik-vähk-koalitsioon pole võimeline ka selliseks suureks kompromissiks nagu presidendi valimine ei omavahel ega ka kirjuvõitu opositsiooniga.d on olnud raskemini ettearvatavad ning tihtilugu nö üle noatera tulemused. Tulenevalt kohalike omavalitsuste poliitilistest võimusuhetest tõuseb valimiskogu valimistel tänavu nii Keskerakonna kui ka Isamaa ja Respublica Liidu suhteline osakaal, mis ei meeldi muidugi valitsusliidu teistele osapooltele. Sestap võib eeldada, et Riigikogus püütakse kokkuleppe saavutamiseks siiski teha poliitilisi ponnistusi. Aga mis hinnaga? Millega seal üldse kaubeldakse? Avalikkus ei tea praegu, pool aastat enne valimisi, paraku neist lepetest midagi, rääkimata võimalikest kindlatest kandidaatidest.
On küll tehtud spekulatiivseid küsitlusi hüpoteetiliste kandidaatidega, viimane neist tänavu veebruaris. Selle kohaselt toetab rahvas tulevase presidendi rollis enim praegust parteilise kuuluvuseta välisministrit Marina Kaljuranda (mullu augustis 16,6%, tänavu 29,3% küsitletuist), teisel kohal on endine peaminister Siim Kallas (mullu 21,1%, tänavu 18,5%), kolmandaks Europarlamendi saadik Indrek Tarand (mullu 13%, tänavu 10,5%), neljandaks diplomaat Jüri Luik (mullu 7,9%%, tänavu 6,6%). Järgnesid Keskerakonna juht Edgar Savisaar, kelle toetus on langenud 5,5%le: isegi pooled keskerakondlased ei toeta praegu kriminaaluurimise all olevat ning uurimise ajaks linnapea ametist kõrvaldatud Savisaart presidendikandidaadina. Lõpuks Europarlamendi saadik, endine välisminister Urmas Paet alla 4%lise toetusega. Ent siinjuures peab arvestama, et tegu oli küsitluses ette antud nimedega, mitte reaalsete kandidaatidega. Kõigist nimetatuist on seni vaid Siim Kallas kinnitanud avalikult oma soovi kandideerida, ent Reformierakond pole oma auesimeest veel presidendikandidaadina nimetanud ega kinnitanud.
Ka Edgar Savisaar ning Riigikogu esimees Eiki Nestor on väljendanud võimalikku valmisolekut kandideerida, kui nende erakonnad peaksid neid esitama.
Seni pole kuulda olnud ühegi erakonna kandidaadirallist, mida nii Reformierakond kui ka Isamaaliit tegid kunagi ammu suure meediakära ning tänuväärse avalikkuse kaasamisega. Praegu valitseb erakondade poolel täielik vaikus, ei kippu ega kõppu. Ilmselt on omavahelised suhted niivõrd pingelised, et keegi ei julge võimalike kandidaatide nimedest isegi iitsatada, kartuses, et need tulistatakse kohe sõelapõhjaks. Passitakse põõsas (tagatoas) ning levitatakse eksitavaid kuulujutte võimalikest libakandidaaditest – küsin, kas see on demokraatia, mida me tahtsime?
Kui poliitpinged on nii suured, miks ei võiks kompromissina kõne alla tulla otsesest parteipoliitikast kaugemal seisvad, kuid ühiskonnas suure lugupidamise pälvinud sisulised arvamusliidrid, näiteks õiguskantsler Ülle Madise või ärimees Indrek Neivelt? Või Euroopa Välissuhete Nõukogu programmidirektor Kadri Liik või Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid? Teame ju, et ühiskond tunneb end hästi ja areneb vaid siis, kui seda juhivad sisulised, tugevad liidrid, mitte päevapoliitiliste poliittehingute tulemusel ette lükatud ja tõugatud (vt näiteks tänast nõrka valitsust).
Miks ei võiks erakonnad algatada juba nüüd, kevadel avalikkuses võimalike kandidaatide vahelisi debatte, mille käigus selguksid nende head ja vead? Miks ei võiks erakonnad avalike presidendidebattide kaudu tutvustada valijaile oma parimaid rahvamehi ja –naisi, kes ka mitte valituks osutumise korral saaksid seeläbi ikkagi rahvale rohkem tuttavaks ja omaseks?
Kujutan vaimusilmas ette huvitavat presidendidebatti näiteks Marko Mihkelsoni (IRL) ja Andres Herkeli, Ain Lutsepa, Krista Aru (Vabaerakond) vahel, kelle tugevusteks on välispoliitika, kaitsepoliitika ja kultuur. Tahaks kuulda ka mõne rahvusvahelisema sotsi (Sven Mikser, Eiki Nestor, Marju Lauristin) ja aatelisema reformierakondlase (Märt Rask, Paul-Eerik Rummo, Kaja Kallas) presidendidebatti: milles erinevused, kus üksmeel?
Kirjutan seda artiklit nn super-teisipäeval, 1. märtsil, mil USAs toimuvad presidendi eelvalimised korraga paljudes osariikides ja mille tulemusena on tõenäoline, et demokraatide presidendikandidaadiks saab Hillary Clinton ning vabariiklaste hirmuks ja õuduseks Donald Trump (hääldada mitte trump nagu trumpäss, vaid tramp nagu trampima). Võib ju küsida, kes on Eesti Trump (Mart Helme? Jaak Madison? Odini sõdalased?), aga veelgi olulisem – mida varem, seda parem – on küsida: kes on Eesti Hillary?
Sirje Kiin
