Vist ääretult palju, kuna kuskilgi ei saa olla, ilma et näeks kedagi, kes möliseb tühja juttu torusse, seda tänaval liikudes, teisi pedestri jaane märkamata. Olen isegi oodanud fooride taga rohelist, kui keegi selline selga triikis. Ei vabandanudki. Teistel päkkademäng. Pöidlad aina liiguvad, tähelepanu allapoole suunatud, aga jalad siblivad ikka edasi, ka ristmiku keskel. Kuidas, heldekene siis, vastutulevat autot saakski märgata?
Ei, mina ristin selle imelelu hoopiks lutitelefoniks. Kui ta otseselt mängus ei ole, siis on ta käes – mitte taskus või ridikülis. Et saaks kohe vastata. Nagu titel paelaga lutt kaelas, et suust välja kukkudes ära ei kaoks. Või isegi nagu vastsündinul nabanöör, otseühendus asendamatuga, mis tema juhul on ema.
Mida aga – ja need pole alati noored – vaesed inimesed kardavad? Millest nad võivad ilma jääda, kui kohe-kohe ei reageeri? Kuidas ometi said eelnevad põlved selleta hakkama? Vanaisa elu lõpus sai kõlistada linna sidejaoskonnast, juhul kui seal oli uuden leiutis. Isa vanaduspõlves olid paljudel maal ikka ühised liinid. Tundsid helinast ära kas kõne sulle või naabrile. Siia maale jõudes üllatas, et telliti paremates kodudes koju eriliin teismeliste huvides. Kuna nende jutt, teadagi, ei lõpe kunagi.
Käratasin hiljuti Etsi peale, kes juba ammu keskealine mees, kui ta oma isa, semu Endliga kohvile tuli. Jutule ei saanudki, tema tähelepanu oli ainult luti juures. Ebaviisakas nii vanadega olla, arvasin, ja ta ei rahuldanud ka mu küsimust, mis ometi on nii tähtis?
Jah, noored saavad kohe teada, mis kurjus on Brüsselis toimunud – aga mis sest kasu? Kurjus ei kao kusagile, mõistlik ja viisakas ühiskondlik suhtumine aga küll. Tõmblejate põlvkonna tuleviku eest tunnen muret. Ei tea, mida mu vanad silmad ja kõrvad peavad veel kogema, enne kui lusika varna riputan.
Vabarna Volli
