1949. aasta märtsi lõpp oli erakordselt lumine. Keskpäeva päike andis küll juba aimu kevade saabumisest, ent ikkagi olid paljud maanteed ja linnatänavad hangedesse mattunud ning raskesti läbitavad. Võrumaa Vastseliina valla Möldri küla läbiv tee aeti 24. märtsil ootamatult täies ulatuses lahti.
Koolivaheajaks Võrust vanematekoju tulnud Lea Seim oli juba linnast lahkudes kuulnud jutte, et midagi on teoksil ning tasuks olla ettevaatlik. Kuid ei aimanud keegi, et kutsuvalt lahti aetud külatees peitus julm ähvardus.
“Tumm vaikus. Ainult kella tiksumine kottpimedas toas. Ja siis… Rautatud saabaste kaja trepil teatas, et tullakse meile. Trepp oli pikk, sest elasime teisel korrusel. Haarasime kramplikult teineteise käest… Koputus. Vaikus. Taas koputus.”
25. märtsi varahommikul prõmmisid kommunistid, kommunistlikud noored, nende kaasajooksikud ning Nõukogude sõdurid seitsme ja poole tuhande Eesti perekonna uksele, ka akendele, tungisid nende kodudesse, kiskusid veel unesoojad lapsed voodidest välja ning kamandasid ehmunud vanemad asju kokku pakkima, et saata need perekonnad määramata ajaks Siberi avarustesse.
Perekonna isa oli kodust ära, kuid küüditajaid see ei häirinud. Ema koos nelja lapsega – teismelised õde ja vend, 6-aastane väikeõde ja 2-aastane väikevend – viidi minema.
Sellise saatuse osaliseks said üle 20,000 eestlase sellel päeval, valikuta, julmalt ja ilma inimlikuseta lihtsalt autodesse, siis rongi ja Siberisse.
Selline teadmata teekond vastu surmale oli ka Jeesusel. Veel eelmisel päeval oli ta oma kaaskondlastega, oma suure sõprusringkonnaga, kes oli Jeesusele nagu pere, koos söönud ja üheskoos leiba murdnud. Ja päev hiljem ta lihtsalt vangistatakse, ilma mingi seletuseta. Jeesus kisti välja oma igapäevasest elust nii nagu ka eestlased tollel '49. aasta märtsikuu 25. päeval. Jeesust peksti ja pilgati, teda koheldi veel julmemalt kui koera. Ilma süüta ja ilma kohtuotsuseta. Jeesuse kannatusetee kulmineerus ristisurmaga.
…Täna me mälestame kõiki neid, kes viidi selle raskele teekonnale ja mälestame Jeesust, kes meie patude pärast suri ristil.
Järgnes palvus, õnnistamine ja vaikne moment.
Istuti veel mõnda aega nautides kohvilauda, mille seltsi juhatuse liikmed Evy Beraldo ja Evi Pertens olid valmistanud. Küünlaid kustutati ning igaüks lahkus, mõtetes kindlasti need rasked kannatusajad.
Merike Koger
