Lammas vaatas vasakule, kus sibas edasi-tagasi koer, kes pööraselt klähvis, siis paremale, kust talle lähenes kepiga vehkiv mees. Nii koer kui mees käitusid kummaliselt. Lammas oli segaduses, aga ta märkas koera ja mehe käitumises midagi sarnast. Midagi rahutuks tegevat. Ja aru ta sellest ei saanud.
Lammas pöördus oma naabri poole, kes ei pannud ümbritsevat üldse tähele ja muudkui matsutas kahe suupoolega rohtu, ning küsis: „Hei! Kas sa ei arva, et see koer ja mees võivad koos tegutseda? Mulle tundub, et midagi imelikku on siin toimumas.”
Naaber tõstis oma küsiva pilgu ja vaatas siis mõtlikult vasakule ja paremale, mühatades arusaamatuses: „Mida? Sa mõtled, et see tobe koer, kes seal haugub ja see napakas mees, kes kepiga vehib, tegutsevad koos? Kuidas? Mis mõttes? Mis ühist neil saab olla? Kas nad hauguvad koos või räägivad inimese kombel?” Ja lisas põlastavalt: „Võib-olla on nad maavälised tegelased ja tulid meie peal katseid tegema,” ning sõi rahumeeles rohtu edasi.
Uskmatu Toomas aga tundis end tõesti rumalana ning otsustas, et ta naabril oli õigus – pole ju võimalik, et koeral ja mehel oleks midagi koos teoksil, see oleks absurdne! Nii ta läks tagasi oma kaaslaste juurde.
Koos rahumeeles rohtu süües ei pannud lambad tähele, et nad olid ikka rohkem ja rohkem rohumaa keskele kokku koondunud. Ja enne, kui nad seda märkasid, oli sõitnud kohale veoauto, lambad aeti selle peale ja viidi tapamajja.
Mida õpetlikku selles lühikeses loos on? Lihtsalt see, et me peame ärkama oma rahulikust oleskelust, enne kui meid nagu lambaid kokku aetakse. Me peame oskama esitada küsimusi otsustajatele nende motiivide kohta. Informeeritud ühiskond on vaba ühiskond ja tal on lootust jäädagi vabaks.
Viido Polikarpus