Jalutamine aitab kogu seda süsteemi tervena hoida. Ent viimastel aegadel, nagu siinsest angliski seitungist lugesin, on pedestri jaani elu ohus igal korral kui ta majast väljub. Süüdi kärsitud autojuhid ja nende lutitelefonid, mis ju seaduslikult keelatud, kuna on tuvastatud, et nendega tegelemine hõivab roolis olekus rohkem tähelepanu kui jokkis peaga seal olek. Surmavate otsasõitude arv aina kasvab.
Ja kohtule ei lähe korda. Miks nii, ei saa aru. Toos seitungis oli hiljuti viieosaline uuringuseeria, mida ette saaks võtta jalakäija kaitseks. Andis näiteid karistustest. Ühel märgitud ristmikul surmati vanem inimene. Sohver sai 700 taalase trahvi ja kuus miinuspunkti kirjutati lubade juurde. Kas inimelu ei ole rohkem väärt?
Siis hiljuti järvekalda juures, trotuaari kõrval – see tähendab autoteest kaugel – kaotas üks noor naisterahvas oma elu, kuna autojuht kurvil kaotas juhtivuse, ületas kõnnitee ja sõitis sisse müügikioskisse. Seitungi järgi ei ole politsei otsustanud, kas esitada juhile süüdistus. Heldene aeg, inimene ei olnud isegi autotee lähedal, ilmselgelt sohvri süü. Jälle, inimelu ei loe.
Mis aga Kertut hirmutas neid lugusid lugedes oli see, et suurem osa neist auto alla jäänutest olid nagu mina, seenior sitaseened. Kuigi pooldan vaid parkides patseerida, loeb ta mulle alati sõnu peale, kui linna ühistranspordiga lähen. Ole ettevaatlik. Olen, aga autojuhid ei ole.
Kurjavaimu autojuhid ei pea ise seadustest kinni. Kihutavad, kollast foori nähes suurendavad kiirust, jalakäija võib maksta sõna tõsises mõttes hinge hinda.
Oma kere natikest tahan hoida nagu oma majagi. Kunagi aga ei kujutanud ette, et rahulikult linnas iseseisvalt ja tervislikult liikumine võib eluohtlik olla.
