Kuidas autor Eesti NSV välisministeeriumi huviorbiiti sattus ja millistel kaalutlustel nii EKP keskkomitee kui ka julgeolekukomitee teda välislähetuseks sobivaimaks kandidaadiks tunnistasid, pole tal teada, nagu seegi, kellega ta konkureeris. Igatahes langes ta aastane stažeerimine doktorandina Harvardis päevakorrast ning USA asemel siirdus ta Rootsi, teaduse asemel diplomaatiaga tegelema. Põhjamaade majanduse problemaatika uurimise võimalus põhitöö kõrvalt ahvatles.
Autor kirjeldab oma „head Rootsi aega” üsna põhjalikult, räägib nii saatkonna kiivalt varjatud müüridetagusest elust kui ka oma ringreisidest Rootsis, kultuurilistest meelelahutustest ja kohtumistest prominentidega. Koloriiti lisavad teleajakirjanikust abikaasa Reeda tähelepanekud ja ka seitsmeaastasena Rootsi siirdunud vanema poja Tambeti meenutused. Puudutagem siinkohal vaid väliseestlastele huvipakkuvamaid momente ja seiku.
Diplomaatilise korpuse töökvaliteedi hindamisel oodati nii Tallinnas kui Moskvas töötajatelt kokkuvõtvaid kirjutisi kohtumistest kohalike inimestega, nende hinnanguid Rootsi poliitikale, rahvusvahelisele olukorrale, suhtumist NSV Liitu jne. Kuna Rootsi ja Nõukogude Liidu suhetes polnud tollal erilist pinget, siis seda enam oluline oli Eesti ja teiste pagulaste tegevusel silma peal hoidmine. Seda ülesannet polnud raske täita, sest saatkonda tulid kõik Eesti pagulasajalehed. Isiklikke kontakte oli autoril enam kui piisavalt, kirjutab nendest avameelselt. Vaid ühe nime jätab mainimata, nimelt selle, kes soovis autori vahendusel hankida Lenini kogutud teoseid eesti keeles. Palve jäi rahuldamata, sest Eestist vastati, et kõik on raamatukauplustes läbi müüdud. Arusaadav, väärtkirjandusel on igal pool kõva minek.
Väliseestluse juhtfiguuridega suhtlemisest autor hoidus, kuna see võinuks kergesti lõppeda Rootsist välja saatmisega, nagu mõne ta kolleegiga mitmel maal juhtus.
Üks autori usalduslikumaid kontakte rootsieestlaste hulgas oli Välis-Eesti ja EMP kirjastaja Lembit Kriisa, kelle vahendusel autor sai hakkama kardetava poliitilise kelmustükiga. 1984. aastal ilmus Peeter Gustavssoni varjunime all nõukogude süsteemi paljastav raamat „Tänapäeva mured Eestis”. Autori isikut püüti tagajärjetult tuvastada. Kriisa vastas järelpärimistele, et see oli kirjastusele anonüümselt postitatud.
Probleeme tuli poeg Tambeti koolitamisega. Autor lootis teda panna Rootsi kooli või koguni heatasemelisse Eesti algkooli, kuid seda saatkond ei lubanud. Poiss pandi saatkonna venekeelsesse kooli ja tõmbas õpetaja ahastuseks õpilaste keskmise hinde alla, kuna ei osanud sõnagi vene keelt. Taheti panna aastaks lasteaeda vene keelt õppima. Keeleteaduskonna lõpetanud ema palve teda ise õpetada eesti kooliprogrammi kohaselt ja eksternina eksamid anda lükati resoluutselt tagasi. Lubati lõpuks siiski kooli tagasi ja kodu ning sõprade abiga sai Suure Kodumaa kultuurkeele vajalikul tasemel selgeks.
Kuna Nõukogude välissaatkondades teeninud inimestest on Eestis tänaseks järel vaid viis, on kõnealuse teose ilmumine igati tervitatav. Suhtugu keegi autori kirjapandusse kuitahes kriitiliselt ja paigutagu küsimärke nii palju, kui heaks arvab, teose ajaloolist väärtust see ei vähenda. Paremini teadjaile lubatagu tsiteerida autorit: see on nende inimeste, mitte minu probleem. Ka nende ridade kirjutajast on mainitud probleemi lahendamisel lootusetult vähe abi.
Eerik Purje
