TNS Emori hiljutine küsitlus näitas, et eesti noored peavad maailmakodanikuks olemist tähtsamaks kui eestimaalaseks olemist, st nad tunnetavad end ennekõike maailmakodanikena ja alles seejärel eestlastena. Müürileht juhib tähelepanu samasuunalisele globaalsele arengule: aprillis avalikustatud GlobeScani uuringust selgub, et iga teine inimene peab ennast esmajärjekorras maailmakodanikuks ja alles seejärel oma koduriigi alamaks.
„Kas rahvusriik on nüüd ohus, küsib mõni. Kas eestlus sureb vaikselt välja, kostab teisalt. Need on hirmust ja ignorantsusest kantud küsimused. Valed küsimused,” kirjutab Müürilehe juhtkiri nooruslikult ja uljalt, täpsustamata, millised on identiteeditunde ja minapildi puhul siis need õiged küsimused. Juhin tähelepanu sellele, et hirm ja mure on siiski kaks ise asja, ehkki nad võivad olla põhjuslikult seotud. Pigem oli see eestlaste mure, mitte ainult hirm oma keele ja rahvuskultuuri kadumise pärast selleks põhjuseks, miks me lõime 1918 oma riigi ja miks me ta 1991 taastasime ja miks need põhiväärtused on meie põhiseadusesse sisse kirjutatud ja kehtivad ka tänasel päeval. Avatud meelega rahvusriigi mudeli puhul, mille poole Eesti on üsna edukalt pürginud, astudes nii Euroopa Liidu kui NATO ja paljude teiste rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks, osaledes paljudel tasanditel rahvusvahelises koostöös ja ühiste otsustamiste laua taga, ei saa ette heita ka mitte ignorantsust.
Olen nõus Müürilehe juhtkirja väidetega, et eestlane saab edukalt olla ka Eesti piiridest väljaspool ning et keelenõuet võiks eestlaseks pidamise puhul õgvendada nõnda, et lubaksime lahkesti end eestlaseks pidada ka inimestel, kes eesti keelt (veel) ei oska, kuid „keda Eesti mingil kummalisel põhjusel kõnetab ja tõmbab” – näiteks riskiinvestorist e-resident Sven Jürvetson. Kust läheb siis piir Eesti sõbra ehk estofiili ja päriseestlase vahel? Kriteeriumiks oleks nimelt see, kelleks inimene end ise peab, ükskõik, kas keele, geenide, päritoluriigi või kasvõi huvi põhjal. Mistahes piiride tõmbamine on identiteeditunde puhul ülearune ja solvav: meenutan eesti kirjaniku Andrei Hvostovi arvukaid solvunud kirjutisi ja raamatuid või vene keeles kirjutava eestlase Andrei Ivanovi identiteedi üle puhkenud piinlikke vaidlusi. Võiksime lõpetada tõelise eestlase otsingud ja rõõmustada, kui keegi tahab meie haruldast identiteeti jagada, tunneb huvi eesti kultuuri, keele, majanduse või looduse vastu niivõrd, et tahab end eestlaseks pidada. See oleks ju meile rikkuseks ja tunnustuseks, mitte ohuks.
Samas ei saa kuidagi nõustuda riigi kui avatud reisiterminali kujundiga. Noored maailma näinud intellektuaalid unustavad ära tuhandeid aastaid kestnud koha-, loodus- ja kultuurimälu, mis vajab jätkusuutlikkuseks inimesi, kes seda unikaalset rikkust just siin ja praegu hoiavad ja säilitavad. Kultuurimälu on väärtus, mis teeb Eestist selle, mis ta täna on. Unikaalse rikkuse tuuma kuulub keel, mis vajab elusolekuks ja arenguks teatud minimaalset inimkvantiteeti, et püsida ja areneda. Keegi peab ikka kodus ka olema ja kodu koduna hoidma, et uljastel globaalsetel eestlastel oleks koht, kuhu tulla ja kust minna ja kuhu tagasi igatseda. Kõik ei saa ära lennata ja kõik ei tahagi ära minna. Tänu Taarale, rahvaluulele, Oskar Looritsale, Lennart Merile, Valdur Mikitale, eesti talule, eesti taime-, looma- ja kalakasvatajaile, et Eesti kohavaim ikka elab, loob ja lehvitab. Kodu peab ka ohtude vastu kaitsma ja üks kaitsevahendeid on riigipiiri tõmbamine.
Müürileht näeb aga piirideta maailmas piiritut potentsiaali, nagu poleks maailmas ühtki ohtu. Nad on kindlad, et „EKREl ja Donald Trumpil pole pikas perspektiivis lootustki. Ühes Ülemiste City kontoris teatakse, et tulevik on linnade, väikeriikide ja nomaadidena elukohti vahetavate maailmakodanike päralt.”
Skype'i endine juht Sten Tamkivi määratles end Müürilehe usutluses globaalse eestlasena, „mis tähistab eestlust kui meeleseisundit või komplekti juurtest ja väärtustest, mitte eestlust kui garanteeritud paiknemist mingite imaginaarsete joonte vahel, mille me kaardile oleme tõmmanud.” Sten Tamkivi uus idufirma Teleport tegeleb sõna otseses mõttes piirideta maailma loomisega: järjestades kasutajate eelistuste põhjal nende jaoks elamiseks kõige sobivamaid linnu, modelleerib Teleport riigipiirideta maailma, milles inimesed käituvad nagu suurkorporatsioonid, kelle otsused põhinevad kindlate kriteeriumite alusel välja arvestatud asukohastrateegial. Teleporti potentsiaalne kliendibaas on praegu 350 miljonit inimest, kes soovivad leida endale sobivamat elukeskkonda: 50 000 esimese konto põhjal on näha, et uut elukohta otsivate maailmakodanike eelistustes on esikohal puhas õhk, teiseks füüsiline turvalisus, kolmandaks tolerantne ühiskond ning neljandaks soodsamad elamiskulud. Tamkivi usub, et „see on koht, kus Paidel, Hiiumaal ja Vormsil – eeldusel, et need on muu maailmaga hästi ühendatud – tekib tohutu potentsiaal.”
Piire eitav Tamkivi usub siiski, et väiksematel riikidel on paremad võimalused tuleviku maailmas ellujäämiseks ning hakkamasaamiseks. Küsimus on aga selles, kes, kas ja kuidas tagab utoopilises piirideta riigis puhta õhu, füüsilise turvalisuse, sallivuse ja madalad elamiskulud, kui pole enam riiki ega riigipiiri? Kas ja kuidas säilivad piirideta maailmas keeled ja rahvuskultuurid? Kas need on siis veel üldse väärtused? Globaalsel eestlusel kaoks ju siis eestluse pind jalge alt ära, järele jääks pelk globaalsus, paljas üleilmsus. Aga see ei kõlba ju patta panna. Ja siis poleks enam kohtagi, kuhu tagasi tulla ja kuhu igatseda.
Sirje Kiin
