Subscribe Menu

Juhtkiri – See ilus sõna – vabadus


Käesoleva kirjutise pealkiri on laenatud samanimeliselt filmilt, mis vaatleb demokraatliku protsessi kulgemist Nõukogude Eestis murrangulistel 1980ndatel aastatel. Selle tulemusena taastati iseseisvus 25 aastat tagasi, 20. augustil 1991.

Viimase veerandsaja aastaga on üles kasvanud uus põlvkond, kes ei tea kuigi palju okupatsiooni õudustest ega pole elanud selle haardes. Nad on endastmõistetavusega nautinud vabadust ja globaalset avatust. Võimalik, et nad ei oska olla isegi tänulikud selle eest.

Vabaduse saavutamine pole kunagi lihtne – selle nimel tuleb vaeva näha, milleks vajatakse pühendunud patrioote. Nii oli Eesti iseseisvumise teel tähtis roll Eesti Rahvuslikul Sõltumatuse Parteil (ERSP), Muinsuskaitse Seltsil jt organisatsioonidel, aga ka paljudel lihtsatel eestlastel, kes olid valmis julgelt väljendama oma vabadusiha.

Tee Eesti iseseisvumisele oli pikk, see kestis neli aastat. Avasammuks võib pidada Tallinnas Hirvepargis omaalgatuslikult korraldatud poliitilist miitingut 23. augustil 1987, kus nõuti 23. augustil 1939 alla kirjutatud Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist. Sellesse aega mahtus arvukalt sündmusi – nn fosforiidisõda, Balti kett, laulev revolutsioon, meeleavaldused jpm. Oli pingeline ja raske, kuid samas ka ilus ja põnev aeg. Siis innustas ja ühendas eestlasi taamal virvendanud vabaduse koit. Toonaste sündmustega saab tutvuda võrgulehel siit.

Ajaloolane Lauri Vahtre on öelnud, et iga riigilaev, mis sõidab hullumeelsel kursil, läheb ükskord põhja. See juhtus ka N. Liidu riigilaevaga, mis avas eestlastele taas ukse vabadusse, ent mitte ainult see.

Kuigi punavõim püüdis rahvakogunemisi kohalike võimude kontrolli alla saada ja inimeste vabaduspüüdlusi lämmatada, ei õnnestunud see, sest džinn oli juba pudelist välja lastud. 2. veebruaril 1988 toimus Tartus Tartu rahu 68. aastapäeval rahvakogunemine, kus osales ka arvukalt noori. Neid ei heidutanud miilitsakoerad ega kumminuiad.

Meenub ka 1988. a Tartus toimunud tõrvikurongkäik, mis suundus ajaloolise Eesti Üliõpilaste Seltsi maja ette, kus lehvisid kolm lippu – sinine, must ja valge. See erakordne ja lummav vaatepilt ei unune kunagi, rääkimata elektriseeritud ja eufoorilisest õhkkonnast. Seal saime esmakordselt aimu tõelisest vabadusest. Järgnes sündmuste jada, mis tipneski Eesti taasiseseisvumisega.

Siinkohal ei saa mööda minna ka väliseestlaste tähtsast rollist Eesti taasiseseisvuse saavutamisel. Tasapisi hakkasid kaduma tõkked kodu- ja väliseestlaste vahelt, mille kõnekamaks ilminguks oli 1988. a detsembris toimunud ESTO Austraalias Melbourne'is, kuhu oli saabunud ligi 150 inimest kodu-Eestist.

On tõeline ime, et teist korda saavutati Eesti vabadus ohvriteta ja veretult. Sellest hoolimata tuleks 20. augustil Eesti taasiseseisvumise aastapäeva sama väärikalt tähistada kui esimese vabariigi sünnipäeva 24. veebruaril.

Jäägu alatiseks püsima vaba Eesti!

Elle Puusaag

Read more