Maalehes ilmunud intervjuus nimetati Timo Liget meheks, kes suudab porgandistki pasuna teha – ja seda sõna otseses mõttes! Õpetaja Lige juhendamisel valmistasid õpilased juurviljadest puhkpillide huulikuid. Ta selgitas oma põhimõtteid ajakirjanikule nii: “Ma vaatan alati klassile otsa. Kui nad on mõnest raskest tööst täiesti tühjad, siis pole mõtet midagi keerulist tegema hakata, mõtleme käigult tunni ümber. Ma ei taha oma ainega neid veel rohkem küüru vajutada. /…/ Mulle meeldiks, et õpilased teaksid, et neil võib koolis ka õpetaja näol sõber olla. Mitte et õpetaja oleks semu, kellega piirid ära kaovad, aga usaldusväärne ja toetav inimene, kes on õpilase jaoks olemas.” Muidugi pole tema ainus selline õpetaja. Neid on palju! Meenub oma kooliajast eesti keele ja kirjanduse õpetaja Ester Laos, kes oskas mööda hiilida rangest nõukogude kirjanduse programmist ja tutvustas meile selle asemel väliskirjandust. Oli huvitav ja põnev sellesse süüvida.
Me soovime, et meie lastest ja lastelastest saaksid haritud ja laia silmaringiga inimesed. Siin on tohutu roll koolidel, eriti aga õpetajatel. President Toomas Hendrik Ilves ütles 1. septembril Abja Gümnaasiumis peetud kõnes, et koolis on palju tööd ja targemaks saamist; kogemusi, võitmist, kaotamist, sõprust; ka mõned tülid ja leppimised, aga kindlasti rõõmu, kaaslaste toe tundmist ja maailma avastamist.
Meid aga rõõmustab eriti see, et tänavugi toimuvad Eesti Majas kooliõhtud kõikidele vanusegruppidele, sh ka täiskasvanuile ja et Toronto ülikoolis pakutakse algaval õppeaastal taas eesti keele kursust.
Jõudu ja koolirõõmu kõikidele õppuritele ning õpetajatele alanud kooliaastal!
Elle Puusaag
