Eesti hetked – Läbirääkimised

Tõeliselt õnnistatud on need, kellel on olemas maal koht, kuhu võib minna loodust, rahu ja teistmoodi olemist nautima. Kui toimub veel erilisi kokkupuuteid loomadega, ollakse õnne tipus. Meie pere maalapikest Saaremaa südames, endise Karja kihelkonna mail, piiravad kahelt poolt põllud, kus suviti elavad mullikad – tulevane piimaandev kari. Nad kuuluvad kellelegi teisele, kes omakorda rendib põlde ühelt naabrilt. Meie nende eest hoolitsema ei pea, ainult selle eest, et ämma/äia koer neid ei ehmataks ja naljaviluks taga ei ajaks... Ometi saame nautida nende kohalolu ja imetoredat lehmakellakõlinat. Eriti kaunis ja rahustav on see koidikul ja eha eel. Vahel kostub see mäeotsa sarapikust, vahel otse maja kõrvalt kiviaia tagant. Toimib paremini kui mingi satelliiditoitega GPS (global positioning system), mida eestlased kepsuks nimetavad.

Tänavused neiukesed noorukesed, kellel veel vaevumärgatavad udarad, paistab olevat üks tavalisemast seltsivam punt. Või on nad lihtsalt uudishimulikumad ning harjunud viimasel ajal õunu saama. Ja õunu said nad ka meilt. Minu väiksem, 7-aastane, astus juba eelnevalt läbirääkimisi (luuret) tegema. Vissid tulid meiega paralleelselt (teisel pool elektrikarjust) hanereas. See meenutas väga laagri lipurivi! Ning siis toimus hetk, mis fotol püütud, mille teine pealkiri võiks olla "Kohtumine ametiühingu esindajaga".