Tuleme Eesti Vabariigi presidendi ameti juurde. Kersti Kaljulaidi saamine Eesti Vabariigi presidendiks saab loodetavasti kümneks aastaks meie visiitkaardiks maailmas. Jõudes naispresidendi valimiseni, oleme riigina jõudnud oma naabritega ühele tasemele, sest meenutame, et juba 1999-2007 oli Läti Vabariigi presidendiks psühholoogiharidusega teadlane Vaira Vike-Freiberga (sünd. 1937), kes suutis väärikalt kanda Läti esimese naispresidendi koormat. Soome Vabariigi presidendiks oli 2000-2012 isegi eesti keelt rääkiv jurist Tarja Halonen (sünd. 1943) ja alates 2009. aastast on Leedu Vabariigi presidendiks majandusteadlane Dalia Grybauskaite (sünd. 1956). Seega peab see asjaolu meie poliitikahuvilistele meelde tuletama, et Kersti Kaljulaidil tuleb astuda vähemalt nende naiskolleegide jälgedesse ja püüda hoida seda taset, mida naabermaade naised suutnud.
Kuigi maailmas naispoliitikutel on üha enam võimalusi teha karjääri kõige kõrgemate ametiteni riigis, on igas konkreetses ühiskonnas esimesena varasemalt vaid meeste ametiks peetud ametisse astuva naise tegevus eriliselt luubi all. Ootused on alati palju kõrgemad. Pole kahtlust, et 3. oktoober 2016 läheb Eesti (poliitilisse) ajalukku erilise murrangulise päevana.
See kuupäev on ajalooliste sündmuste poolest suhteliselt ülekoormatud, nende seas selliseid, mis olid murrangulised, aga samas väga valusad meie ühiskonnale. Kuidas antud murrang sisustada positiivselt, tähendab asjaosalisele suurt väljakutset, mis saab realiseeruda vaid siis, kui meie ühiskond ja selle poliitiline eliit suudab end ümber kohandada.
Lisasin pealkirja ka Rootsi kuninganna Kristiina (1628-1689) nime, sest oli ju tema meie ala valitsenud naistest üks huvitavamaid, targemaid ning naine, keda kasvatati kroonprintsi kasvatusreeglite järgi. Kuninganna Kristiina saatus jäi küll kurvaks näiteks sellest, kuidas kujuneb tegelik elu, kui targa naise eneseteostuseks pole aeg ühiskonnas veel küps.
Tegelikult ei peaks ajaloolisi eeskujusid otsima vaid naaberrahvaste ajaloost. Meie riigimees Jaan Poska (1866-1920) kasvatas oma vanemaid tütreid tegelikult kui poegi ja tema juristiameti omandanud tütar Vera Poska-Grünthal (1898-1986) omas kindlasti suurt potentsiaali astuda isegi oma isa jälgedesse. Meie poliitilise kultuuri jaoks oleks vaja suhteliselt kiirelt kirja panna näiteks Vera Poska-Grünthali biograafia, et saaksime ühiskonnale meelde tuletada vahepeal katkenud võimalused, mida juba 1930ndatel aastatel olid meie haritud naised suutelised Euroopa koostöös looma. Sel juhul oleks ka meile endale arusaadavam, kust tuleb Eesti ühiskonna ootus, et kui tuleb juttu naispoliitiku edutamisest juhtpositsioonidele, siis ootame kandidaadilt kohe nii tarkust, tarmukust kui ka teatud ühiselu reeglitest kinnipidamist. Kersti Kaljulaidi kohta pole me veel teada saanud mõndagi, mida ühiskond sooviks. See igavene probleem. Ühelt poolt oleme vähemalt vaikides aktsepteerinud “moodsad” kooseluvormid, soovides samas, et peresuhted oleksid meie poliitikutel suhteliselt traditsioonilised. Samuti eeldame, et meie poliitikud suudaksid leida endale elukaaslased ideaalis kogu eluks ega vahetaks neid.
Siinkohal võiks lugeda Salme Raatma (1915-2008) poeemi püha Birgittast, kelle kohta luuletaja ütleb, et just püha Birgitta avas temas lootuse, et ka lihalikku elu elav tavaline naine võib jõuda laste suureks kasvatamise järel oma tegude eest Pühaku staatusse. Püha Birgitta oli andnud luuletaja Salme Raatmale lootust selles mitteideaalses igapäevaelus.
Püüdes defineerida Kersti Kaljulaidi, peaks tema senist tegevust lugema ehk poliitilise ametniku karjääriks. Kuna Eesti ühiskond soovib presidendilt, võrreldes kandidaate mitte enam Konstantin Pätsi, vaid ikka Lennart Meriga (1929-2006), et tänapäeval oleks meie riigipea rahvusvaheliselt pigem diplomaadisoonega inimene. Samas tahame kodutanumal tegutsemas näha Konstantin Pätsi moodi Eesti riigi vanemat, kel asja igale poole omal maal ja kes tahab meie kodu kaunimaks teha. Seega Kõrboja uue perenaise ideaal, kus tark naine paneb korda lagunema tikkuva talu.
Kuna Kersti Kaljulaid defineerib ise, et temast sai poliitik selle täies tähenduses alles 30. septembril 2016, siis oleks oluline vaadata veidi tagasi, tema senisele elukäigule. Sündinud Tartus, käis ta koolis juba Tallinnas. Lennart Meri presidendiks oleku ajal sai palju tähelepanu Nõmme Gümnaasium, siis Kersti Kaljulaidi kooliks tänane Tallinna Mustamäe Gümnaasium, varem Tallinna 44. Keskkool. Paistab, et huvi spordi, aga ka inglise keele, reaalainete ning eriti loodusteaduste vastu oli see, mis annab täna võimaluse öelda, et selles koolis said keskhariduse Vladislav Koržets, Marek Strandberg, Peep Vain, Juku-Kalle Raid, Kajar Pruul, Märt Väljataga jt. 1987. aastal, kui Kersti Kaljulaid alustas bioloogiaõpinguid, oli Tartu Riikliku Ülikooli rektoriks veel Arnold Koop, kuid ülikooli juhtimise juures oli juba ka bioloogiaprofessor Jüri Kärner (1940-2010), kelle mõju Tartu ülikooli arengule ja bioloogiateaduste plahvatuslikule laienemisele ülikoolis oli oluline. Samas viis Kaljulaidi elutee bioloogiasuunast eemale ja tema leidis end hoopis ülikooli majandusteadlaste seast. Kersti Kaljulaidi enda sõnade kohaselt olevat ta seadnud suurte muutuste ajas endale ülesande teenida vähemalt kolm keskmist palka kuus, et nii ta ise kui tema pere tol ajal kaks last oleksid saanud vähemalt keskmise palga kuus enda vajaduste rahuldamiseks. Kaljulaidi karjäär aastatel 1996-1999 liikuski materiaalse elu parandamist võimaldavas suunas. Töö Eesti Telefonis ja Hansapangas andis kogemust ja kontakte, nii et sai võimalikuks esimene tõeliselt poliitilise ametniku töö peaministri büroos 1999-2002 peaminister Mart Laari nõunikuna. See oli murranguks karjääris ja edasist tööd Iru elektrijaama direktorina vaatas vähemalt avalikkus pigem eksiilina.
Tasub lisada, et aasta 2016 on Eesti mentaalses arengus murranguline aeg ka selles mõttes, et kui ligi kaks aastakümmet on Eesti meedia propageerinud arusaama, et lapsed naise karjääri segavad, siis tänavu osalesid presidendivalimistel nii Kersti Kaljulaid (nelja lapse ema) kui Mailis Reps (viie lapse ema), kes saavad ühiskonnale anda selle Püha Birgitta sõnumi, et naine suudab oma saatuseteed käia ka juhul, kui ta ei loobu võimalusest olla ema. Väikese elanikkonnaga Eesti ühiskonna jaoks on see väga oluline sõnum, mida kaua oodatud.
Kersti Kaljulaidi patroonideks Tartu Ülikoolis said majandusteadlased Toomas Haldma ja Jüri Sepp ning tema uurimisteemaks kutsemagistrina ärijuhtimises – Riigi poolt asutatud sihtasutuste juhtimissüsteemi täiustamine, mille ta edukalt 2001 kaitses. Samade meeste suunatuna pidi järgnema alates 2001 doktoritöö kirjutamine, kus teemaks Riigiarvelise rahastamise ja aruandluse metoodika mõju teadustegevuse mitmekesisusele, kuid see töö on jäänud seni muude tööde ja tegemiste varju. Kuid annab ehk siiski avalikkusele selgituse, miks just Kersti Kaljulaidi soovis Tartu Ülikool ja poliitikud ülikooli nõukogu esimeheks keerulistel aegadel, kui rahvusülikool oli sattunud suurde identiteedikriisi. Ka saab soovi korral selle ameti jätkuks lugeda aastal 2016 Riigikogu Kantselei juurde loodud Arenguseire nõukoja esimeheks kutsumist (nõukogus koos Jaak Aaviksoo, Mait Paltsi, Priit Perensi ja Tarmo Soomerega), mille ülesannete täitmise juurde vist seekord jääbki aga asumata. Kuigi vajadus Eesti riigile (ühiskonnale) koostada pikaajaliste arengute prognoose ja püüda leida erinevaid arengustsenaariume ning suuta jälgida nende arengustsenaariumide elluviimist, oleks just olnud amet, mida peale tegevust Euroopa Kontrollikojas oleks saanud selle rahvusvahelise kogemuse pealt pidada.
Euroopa Kontrollikoda on suhteliselt noor amet Euroopa Liidus. See on üks kuuest Euroopa Liidu institutsioonist (lisaks Euroopa Parlament, Euroopa Ülemkogu, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Kohus, Euroopa Keskpank). Kui otsus Euroopa Kontrollikoja loomiseks oli langenud juba 18.10.1977, siis selle praegune kuju ja funktsioonid said palju konkreetsemaks-selgemaks alles pärast Maastrichti lepingut (1992) ja täpsustus veelgi alles pärast Amsterdami lepingut (1997), st kiire areng on toimunud kahel viimasel aastakümnel. Seetõttu on Kersti Kaljulaidi tegevus kaheteistkümne viimase aasta jooksul Euroopa Kontrollikojas tõesti oluline kogemus, mida võiksime osata Eestis enda heaks kasutada. Inimene, kes on teadlik, kuidas ikkagi toimub “Euroopa Liidu rahaliste vahendite korrakohane kasutamine tänases Euroopa Liidus”, on poliitik, kel väga head võimalused Euroopa Liidu tasandil kaasarääkimisel. Pole kahtlust, et see on väga tugev trump, mille oskuslikul väljamängimisel Kersti Kaljulaidi poolt oleks Eestile kindlasti palju kasu. Ka peaksime seda asjaolu arvestades vaatama veel kord üle oma hinnangud selle aasta presidendirallis osalejate võimalustest tegelikult rahvusvahelisel tasandil läbi lüüa, aga samuti hinnata oskust analüüsida meie riigi tegevust “oma rahaliste vahendite korrakohase kasutamise üle”.
Eesti ühiskond saab nüüd öelda, et hääletades parlamendikonsensusega endale naispresidendi, on tegelikult toimunud suur ja oluline murrang meie poliitilises kultuuris, millel kindlasti veel järgnevad täiendavad tagajärjed. Kersti Kaljulaidil on presidendi ametis kindlasti olemas head eeldused saada tõesti tegusaks riigijuhiks ja jääb vaid loota, et tema ametiaja välised olud on selle ameti täitmiseks soodsad. Ühiskonna kriitilisem osa peab aktsepteerima asjaolu, et Kersti Kaljulaid esindabki seda Eesti ühiskonna võitjate põlvkonna naisekuju, millise me ühiskonnana tervikuna oleme 21. sajandiks oma kultuuris loonud. Kui Kersti Kaljulaid on suutnud seni hästi hoolitseda oma nelja lapse eest, siis tahaks tõesti loota, et temalt saab oodata just seda empaatiat, aga ka julgust emana öelda ühiskonnale suhteliselt otse, mida meilt kõigilt endilt tuleks oodata, et koos Eesti elu ühiskonna enamuse jaoks tõesti paremaks ja elamisväärsemaks muutuks.
Peeter Järvelaid
