„Kohanimede algupära määramisel on üsna oluline uurija rahvus,” kirjutab Kuuskemaa. „Germaanlaste hulgast pärinevad uurijad on tavaliselt jõudnud nime Reval eritlemisel ka rootsi, taani või alamsaksa juurteni; eesti uurijad seevastu on neid mõnelgi juhul vaidlustanud, leides selgitusi eesti või läänemeresoome algupärast. Nii on ka nimega Reval, mida rahvusvahelises ulatuses on tuntud sajandeid varem kui nime Tallinn.” Näiteks eesti-rootslased ütlesid Räväl või Rävul. Tallinna nimeks vanades kroonikates on olnud veel ka Lyndanise ja Kolõvan. Ka hilisematel sajanditel kasutasid kolm suuremat rahvusgruppi erinevat linnanime. See avaldub selgesti ajakirjanduses. Paralleelselt ilmusid eestlaste leht „Tallinna Teataja”, sakslaste „Revaler Zeitung” ja venelaste „Revelskije Vedomosti”. Alles 1925. aastal otsustas Eesti Vabariigi valitsus, et pealinna nimeks saab Tallinn.
Eriti huvitav on lugeda hariduse saamisest vanas Tallinnas. Peatükis „Koolitülid aastail 1319 ja 1365″ näeme, et Toomkooli kõrvale saanuks ellu kutsuda ka all-linnas tegutseva kooli, tuli lausa Rooma paavsti poole pöörduda. Toomkiriku juures tegutseva Toomkooli monopoolne õigus hariduse jagamisel lõppes alles paavst Martinus V bullaga „Sincaro devotionis affectu” aastast 1424, mille alusel sai Tallinn õiguse avada ka linnakool. Paraku protestis Tallinna piiskop all-linna kooli avamise vastu ja see avati alles neli aastal hiljem, 1428. aastal, Oleviste kiriku köstrimajas.
Loomulikult ei puudu raamatust ka vanalinna tondilood. Ühe peatüki pealkirigi kõneleb juba enda eest – „Lühikese jala tondilood „lahendatud”. Saksa spiritistid kummitust uurimas. Timukas-munk pihtis oma saladuse.” Vanalinna paks kultuurikiht peidab endas tõesti lõputult õõvastavaid lugusid. Ometi jääb Kuuskemaa nende lugude suhtes skeptiliseks ja keskendub Tallinna vanalinna ajaloole eelkõige arhiivimaterjalidele toetudes. Tema teadmised on tõesti aukartustäratavad. Tänast päeva arvestades on kosutav lugeda, et nii-öelda pimedal keskajal tegid linnaisad tasuta tööd ega nõudnud üha suuremaid töötasusid nagu meie poliitikud. „Tuleb tunnustavalt tunnistada, et keskajal oli linnal omavalitsus selle tõelises tähenduses,” kirjutab Kuuskemaa. „Ei linnapead ega raehärrad saanud palka. Nad tegelesid linna juhtimisega ühiskondlikus korras./…/ Palka said vaid raesekretär, majalukustaja ning raeteenrid.”
Lugemise vahele Jaan Saare raamatut „Tallinn. Graafiline vanalinn” sirvides mõtlesin, et neid raamatuid võikski sõpradele koos kinkida. Jaan Saar on suutnud oma piltides edasi anda vanalinna erilist atmosfääri. Käsitsi tehtud pildid on perfektselt välja joonistatud – iga müüri- või tänavakivigi tundub täpselt omal kohal olevat. Tuttavaid maju ja tänavaid näeb kunstnik oma isiklikust vaatenurgast, tuues esile põnevaid detaile. Huvipakkuv on seegi, et iga pildi kõrval on linnulennuline vaade, kus joonistatud hoone või tänava asukoht täpselt ära fikseeritud. Esile on toodud ka detaile, mis isegi mind, vanalinna hästi tundvat inimest, üllatasid. Näiteks päikesekell Toomkiriku fassaadil. See, et Toomkirik on pühendatud Neitsi Maarjale, on üldtuntud tõde, aga et kiriku fassaadil on ka reljeef „Maarja lapsega”, seda polnud ma varem märganud.
Vanalinnale ülalt alla vaadates saab imetleda keskaegsete ehitusmeistrite ja arhitektide head dramaturgilist vaistu, kes on suutnud linnast kauni terviku moodustada. „Tegelikult on siin lausa kaks eri linna,” kirjutab graafik Saar raamatu eessõnas, „aadlike linn üleval Toompeal ja kaupmeeste-käsitööliste all-linn, mida ei kindlustatud üksnes välisvaenlase, vaid ka ülalinna vastu.” Sellest vastasseisust saame lugeda ka Jüri Kuuskemaa raamatust.
Sirje Vihma-Normet
