9. november 2016 jääb meelde poliitikahuvilistele kodanikele Eesti Vabariigis. Algas ju see päev uudistega, et USA presidendivalimised läksid hoopis teisiti, kui veel eelmise päeva õhtul olid suuremad meediaväljaanded ennustanud. Juba selle uudise peale oleks olnud küllalt põhjust meil kõigil endalt tõsiselt küsida, kas Eestis on olemas küllaldane potentsiaal, et hinnata adekvaatselt suures maailmas juhtuvat, et siis riigi poolt otse või kaudselt finantseeritavate ekspertide abiga kujundatakse riigi pikemate arengustsenaariumide jaoks vajalik informatsioon. Taoliste teadete puhul ei saa üldiselt juttu olla sellest, kas maailma või oma riigi kohta meil saadav info peab alati meile meeldima või mitte, see peab olema aga õige. Meeldiva, aga vale informatsiooniga võib kriisiolukorras juhtuda riigis hoopis katastroof, tavaoludes takerdub ehk vaid meie riigi üldine areng.
Kuid 9.11.16 ei jõudnud veel Eesti ajakirjanduse ehmatus USA presidendivalimiste tulemuste kohta jahtuda, kui lahvatas poliitiline kriis Eesti parlamendis. Peaminister tunnistas päeva lõpuks, et teda oli isegi oma erakonna sees toidetud vale informatsiooniga. Ta ei tahtnud lõpuni uskuda, et tema jätkamise vastu riigi peaministrina on parlamendis esindatud kuuest erakonnast lausa viis.
Kui parlamendis oli peaministrile viie parlamendierakonna poolt umbusaldust avaldatud, siis oli huvitaval kombel ametist tagandatud peaministri reaktsioon tekkinud olukorrale ikkagi veel mitte päris olukorrast arusaav. Suhteliselt noor, aga võimuga juba väga harjunud peaminister, hakkas endiseid koalitsioonipartnereid ja suurima opositsioonierakonna värsket juhti, lausa isiklikult ja ägedalt kritiseerima ning salvama. See räägib, et tegemist on ikkagi veel poliitilise kultuuri mõttes mitte väga kogenud poliitikuga, kuigi oma positsiooni tõttu peaks mees juba olema aastatega poliitikas kogemusi omandanud. Kuid just seda heitsidki ametist lahkuvale peaministrile ja tema erakonnale ette kolleegid parlamendis. Reformierakonna käitumist mitte ainult opositsiooni, vaid partneritesse koalitsioonis, loeti juba aastaid lihtsalt üleolevaks. Pealegi oli neid tabanud võimul püsimise nimel suur psühholoogiline hirm, neil puudus julgus teha midagi „riskantset”, kuid mille teostamine oleks võinud viimasel ajal suhteliselt seiskunud ühiskonnas panna liikuma. Lahkuva peaministri ja teda teenindava PR-meeskonna mantra, et Eestis teostus 9. novembril 2016 hoopis vasakpööre loomulikult ei saa olla pädev, sest Euroopa poliitilise skaala järgi ei kvalifitseeru meie parlamendis esindatud parteid oma vaadete poolest mitte ükski vasakpoolseteks erakondadeks. Veelgi suurem oli probleem, et PR-firmade kaudu välismaa meediasse vahendatud uudised (mis olid ilmumise kiirust arvestades ja oma teksti sarnasuse tõttu ehk juba veidi ette toodetud?), et reformierakonna taandumine Eesti valitsusest oleks „venemeelsete või lausa kremlimeelsete võit” Eestis oli väide, mida tegelikult peaks uurima kui mitte KAPO, siis vähemalt parlamendi erikomisjon, sest sellised manipulatsioonid välismeediaga pole midagi muud kui sihilikud riigi maine kahjustamised. Taoline riigi maine tahtlik (või rumalusest) rikkumine pole enam lapsemäng, vaid see on mäng tulega, mis võib riigile ja ühiskonnale tekitada väga suurt kahju.
Viimaseks 9. novembri 2016 tähenduse kohta on küsimus, kas uue koalitsiooni sünd (võimalikud osalised IRL, sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond) on meie oludes loomulik asjade käik. Mina nimetaks seda isegi põlvkondade vahetuseks. Päris hea paralleel on võtta juristide töömaalt. Analoogsed muutused on toiminud meie suuremate advokaadibüroode koosseisudes, kus hilinenud kaastöötajate partneriteks tegemine tekitab loomuliku reaktsioonina olukorra, kus end professionaalselt üles töötanud endised nooremad kolleegid lihtsalt lahkuvad vanast büroost ja loovad ise midagi uut. Sama juhtus nüüd meie poliitilises eliidis (mida parlamendis esindatud erakondade juhtpoliitikud ju on). Küsimus, kas Keskerakonna noorema põlve kaasamine valitsusse on Eestile hea lahendus? Kindlasti on see hea ühiskonna jaoks tervikuna, et meil avaneb võimalus lõpuks endal näha – kas Eesti suurima linna Tallinna juhtimisel end üles töötanud poliitikud, kel juba päris suur kogemus parlamendi tasemel (juhtivad kohad parlamendi juhtimisel), saavad hästi hakkama riigi täidesaatva võimu juhtimisega. Kindlasti ei pruugi ministritena ehk kõik nüüd esmakordselt ministriteks saavad poliitikud ühesugusel tasemel oma tulevase tööga hakkama saada – aga siiski tasub olla ühiskonna jaoks avatud. Kindlasti saame mõnegi positiivse üllatuse osaliseks, nähes, kuidas ministri ametis võib mõnigi poliitik hästi end näidata ja saame oma poliitilise eliidi pingile juurde veel vajalikke mängijaid, kel tuleviku jaoks olemas ministritöö kogemus. Mis aga puudutab tervikuna uut võimalikku koalitsiooni, kes peaks uue valitsuse moodustama, siis on väga tore, et president Kersti Kaljulaid teatas juba 9.11.16, et „kõik parlamendis esindatud erakonnad Eesti Vabariigis omavad valimiste kaudu rahvalt mandaati, et vajadusel valitsus moodustada ja et valitsuskoalitsioonis osaleda.”
Vabastades riigitüüri sinna juba 17 aastat tagasi pandud liikumisel vasakule pööramise piiravast kiilust, saab meie riigi juhtimine ja ehk ka majandus tänases maailmas suhteliselt pingelises olukorras edukalt hakkamasaamiseks juurde hoopis ühe lisavõimaluse. Nagu autogi – kui auto on kraavi lendamas, siis on autojuhil ikkagi võimalus, kui olukorra stabiliseerimiseks võib ta kraavist mööduda mitte ainult paremalt, vaid vajadusel vasakultki. Rääkimata seejuures taolises autos sõitvast rahvast (kelleks meie kõik riigis ju oleme). Vaid väga äkiliste parempoolsete manöövritega võib riigi elanikkonna tormistes ja lumistes-libedates tingimustes kiirelt merehaigeks teha. Aga seda ei taha ju me keegi.
Peeter Järvelaid (Tallinna Ülikool)
