Voldikut uurides leiab ka Eesti nime. Esmareaktsioon muidugi, et pagulaste jutud on juba, ei ole uudsed, hiljutised. Aga meenub, et kui N. Liit oli lagunemas ja kui Eesti saavutas taasiseseisvuse, oli ju inimesi, peamiselt nooremaid, kes Kanadasse emigreerisid. Mitte kurjuse või sõja eest pagemas, aga Toronto valinud, kuna teadagi on suurlinna nimetatud eestluse kantsiks võõrsil. Ehk ongi neist viimastest juttu? Tuli välja, et oligi.
Sobivalt leidub Eestit, eestlast tutvustus Northern District raamatukogus, 40 Orchard View Blvd, kvartalijagu Yonge-Eglintoni ristmikust põhja poole, siis mõni samm läände. Sobivalt, kuna see on Peetri kiriku läheduses, omal ajal oli piirkond üks nö eesti geto (teised muuhulgas nn Ämbriorg, Eesti Maja lähedus, Don Mills). Eelreklaam teatab, et eksponaat keskendub kunsti võimsusele (The Power of Art), esitades tõika, et tihti on rahvakunsti traditsioonid antud põlvkonnast põlvkonnale edasi. Ka võõrsil. Samuti on kunstil võimu poliitilisel areenil, kultuuri kaudu esitades sümboolikat, mis kinnitab vastupanu. Seda võivad eestlased küll laulva revolutsiooni järgselt kinnitada.
Northern Districti eksponaat oli alul pettumuseks. Vaid kolm kõrget pannood lasteosakonna ees, kuhu fotod seletustega olid kinnitatud. Kuna nimetatud raamatukogus on ka kunstigalerii, koridor, mis selleks loodud, ootas külastaja just noil seintel näha suuremat ja uhkemat esitust.
Lõpuni jõudes, pärast Valgevene, Tšiili, Uus-Meremaa ja mitme teise maa inimesi ja nende kunsti kohtamist, vaatas vastu tuttav nägu. Killi. Mirka. Perenime ei olnud eksponaadil, ju privaatsuse kaitseks. Aga Killit tundes oli tore teda fotolt leida, ilusas kollases sügismantlis Tartu ees, ähmane taust ei lubanud kinnitust, aga vist see oli Tartu College.
Vabatõlkes siis Killi foto ja ta kunstivaliku juurde lisatud tekst:
Tartu on koduks ühele vanimaist Euroopa ülikoolidest. Kui sõbrad mind külastavad, tutvustan neile Toronto Tartut – ühiskonna keskus, kus olen (rahvatantsu, eeldatavasti) tantsinud, sõpradega einetanud ja olen olnud abiks EstDocsi filmifestivali organiseerimisega.
Eksponaadi kunstipoolne panus? Ta eksponeerib teisel fotol oma triitsepil või kolmpealihasel asuvat tätoveeringut. Killi: See tätoveering vahtralehest Eesti rahvusvärvidega sümboliseerib minu kaksikkodakondsust. Eestlastele on rahvusvärvid väga ühendavad, kuna enam kui 40 aastat kestnud sovjeetide okupatsiooni aegu oli meie lipp ja selle värvide kombinatsioon “verboten”. Huvitavalt on ta valinud saksakeelse sõna keelu seletuseks.
Teised fotod on konventsionaalsema kunstiga seotud – matrjoškad ning nahale (st pargitud loomanahale, mitte inimnahale!), vasele, lõuendile maalitud või teisiti värviga edasi antud pildid. Ei saa muidugi ette heita Killi valikut – olen teadlik kahest temast parajalt nooremast neiust, kellele nö tätt-kunst meeldib, rahvuslikku kuuluvust rõhutades. Ühel kaelaõndlas, mida pluus ja juuksed katavad, ristkheina kolmikleht, sees sinimustvalge. Teisel sama motiiviga õlal – ka kaetud, tavaliselt – õitsev väätkasv, meie trikoloor õites.
1976. aastal lõi Kanada ujuja Graham Smith laineid mitte ainult basseinis, aga ka Montréali olümpiamängudel poodiumil hõbemedalivõitjana seistes. Smith, kes ujus teatemeeskonnas 4x100m rinnulietappi, näitas maailmale seal südame kohale tätoveeritud riigilippu. Tollal olid sellised tätoveeringud märksa vähem levinud kui tänapäeval.
Tore on, kui inimesed patriotismi esitavad, isegi kui tätoveeringute komme mõnele inimesele on võõras. Aga eluaegne, pidagem meeles! Ning tuletagem meelde, et mõnel rahval – näiteks polüneeslastel – on see omaette kunstiharu. Tore on, et Killi saab nii multikultuurses Torontos esile tõsta, tõsi küll pisut teistmoodi, kui oleme harjunud, Eesti rahvusvärve. Selline moodne isamaalisus võõrsil on tervitatav. Kuna küll keegi küsib, et mida see tähendab.
Tõnu Naelapea, Toronto
