Uurimus, mis põhineb 20 riigis toimunud 800 valimistele 140-aastase perioodi jooksul, osutab, et kogu majandussüsteemi haaravad rahanduskriisid ( nagu oli seda 2007-2008 finantskriis) toovad tavaliselt kaasa rea kindlaid tagajärgi.
Esimene tagajärg on poliitiline polariseerumine ja ühiskondlik killustumine: poliitiline kese tühjeneb, parempoolsed parteid muutuvad populaarsemaks, vasakpoolsemad kaotavad toetust. Uurimus näitab lausa tapva täpsusega, et viis aastat pärast finantskriisi kasvab paremäärmuslaste toetus kuni 30%ni.
Teine tagajärg on see, et poliitilise killustumise tõttu muutub valitsemine märksa raskemaks, üks poliitiline kriis järgneb teisele, valitsused vahetuvad kiiresti ja ootamatult.
Kolmandaks tagajärjeks on ühiskondlikud rahutused, valitsusvastased meeleavaldused, streigid, tänavapoliitika tõus.
Moritz Schularick selgitab, et inimesed käsitavad finantskriise kui inimtekkelisi katastroofe, mis tähendab, et nad tunnevad kasvavat vajadust kedagi majanduskriiside eest konkreetselt karistada, mistap muutub sihtmärgiks tihti just valitsev eliit. Taolised ekstreemsed tagajärjed ei vallanduvat aga tavaliste majanduslanguste ajal.
Me näeme praegusel tõejärgsel ajastul globaalseid eliidivastaseid massiliikumisi, mis süüdistavad majandusseisakus, töötuses või tavalise töömehe kehvas majandusjärjes eliiti, keskpanku ja eksperte, haritud linlasi või lihtsalt välismaalasi, vähemusi ja immigrante, keda peetakse patuoinasteks, „kes söövad ahnelt ära suuri tükke meie oma rahvuslikust majanduspirukast”, kirjutab irooniliselt kolumnist Catherine Rampbell ajalehes „The Washington Post” (The Clock Is Ticking On a Global Shift To The Far-right, 5. detsember 2016).
Miks võidavad majanduskriisidest just parempopulistid, mitte vasakpopulistid?
Bonni ülikooli majandusprofessori Moritz Shularicki teooria kohaselt pöörduvad inimesed pärast majanduslikult ebastabiilseid perioode parempopulistide poole seepärast, et nemad lubavad lüüa kõva käega korra majja, tõotavad majanduslikku stabiilsust, mitte lõpmatuid reforme, eksperimente ega jõukuse ümberjagamist nagu tahavad tavapärased vasakpopulistid: „Nad hääletavad korra taastamise poolt, mis iganes see nende jaoks ka tähendaks.”
Siin peitubki suurim oht: mis iganes see korra majja löömine kellegi jaoks tähendab? Parempopulistid suudavad paraku tõenäoliselt pigem toota ühiskonnas veel suuremat kaost ja ebakindlust kui stabiilsust ja korda, nagu näeme praegu USA äsjavalitud presidendi puhul, kes veel enne ametlikult ametisse asumist on suutnud tekitada nii siseriiklikke kui rahvusvahelisi segadusi. Ja see on ju alles Trumpi-aja lühike sissejuhatus.
Ka mitmetes Euroopa riikides kasvatavad populaarsust parteid, kes ähvardavad öelda lahti senistest rahvusvahelistest lepingutest ning lahkuda kehtivast ühisraha tsoonist. Äsjane referendumi-ei Itaalia reformidele võib viia eurotsooni suuruselt kolmanda majandusriigi mitte ainult siseriiklikku kaosesse, vaid ka Euroopa Liidu ja eurotsooni lagunemiseni, nagu mõned pahailmalinnud tõttavad ennustama.
Mis mind siiski tõsiselt häirib mitte niivõrd saksa majandusteadlaste uurimuse enda, kuivõrd just selle tõlgenduste puhul on see, et vaatamata ühiskondlike protsesside (sh majandus- ja rahanduskriiside) teatud objektiivsetele seaduspärasustele, mis on vaieldamatult olemas, välistatakse või vähendatakse majanduse ja ühiskonna seoseid analüüsides inimliku, subjektiivse faktori osakaalu. Ehk teisisõnu ei taheta või ei osata kõigis neis poliitilistes ja majandusprotsessides näha igikestvaid inimlikke vigu: ahnust ja auahnust, omakasupüüdlikkust, võimujanu, korruptsiooni, kadedust, kättemaksu, kasvõi kõiki kümmet pärispattu.
Uurimuse objektivistliku tõlgendamisega vabastatakse justkui kõik keskpankade ahnurid ja finantskurjategijad, aga ka pahemad või paremad valitsused vastutusest tehtud valeotsuste eest. On tõsi, et majandusprotsessidel on oma kindlad tsüklid, tõusud ja langused, kuid nii suurtel rahanduskriisidel, aga ka väiksematel poliitkriisidel, nagu meie äsja läbi elasime, on olemas siiski üsna selged subjektiivsed põhjused ja need on vastutavatel postidel seisnud inimeste tehtud suured vead.
Tulles lõpuks Eesti juurde, kujutlegem korraks, kas oleksime praeguse välispoliitilise tormi ajal säärases ebakindlas poliitilises sisemerelainetuses, kui Eesti suurima toetusega erakonna eesotsas oleks viimased 25 aastat seisnud üdini aus, põhimõttekindel tsentristlike vaadetega poliitik (või poliitikud), kes oleks suutnud tuua keskpõrandale kokku nii eestlased kui venelased ja meie muud vähemusrahvad. Sel juhul oleks see erakond ja tema esimees või esinaine juhtinud vähemasti kolmel kuni viiel korral valitsust, mitte mänginud end korruptiivselt igaveseks opositsiooninurka. Sel juhul oleks ehk Eesti vältinud üleilmse majanduskriisi halvimaid mõjusid, sel juhul oleks näiteks eestlaste pension vast praegusest märksa inimlikum ja palgad palju paremad.
Oleks on aga väga halb abimees nii paremal kui pahemal.
Sirje Kiin
