Tarkvararajaleidja McAfee sõnul on privaatsuse kadumises süüdi just valitsused, telefonifirmad ja Google. Nende rahustav sõnum on – et kui pole isikul midagi peita, siis mida ka karta? McAfee leiab, et see on erakordselt naiivne lähenemine. Ning inimesed lähevad ilmsüütult, aga vabatahtlikult õnge.
Kes aga alasti õue astuks? Ikka ainult riietatuna, mitte voltide, kortsude peitmiseks, lihtsalt viisakuse normid nõuavad seda. Ning arvutite, eriti sotsiaalmeedia kaudu, paljastatakse need voldid, kortsud, armid, kõik isiklik siiski. Inimese oma loaga. Uskumatu, mida Google teab inimese kohta, kas või ainult tema surfamistega arvestades. Need kõik on ka kiiresti leitavad. Õigustuseks sellise informatsiooni kogumise eest antakse, et firma saab paremini klienti teenida, kui teab ta huve, kalduvusi. Vaevalt et nii. Seda suunab mammonateenimine, hiigelkasumi huvi.
McAfee küsib – kas toidupoesellile paljastaks kunde detaile nagu mida eile tegid? Aga palgeraamatul juletakse küll seda teha. Kas töökaaslasele pihiks hüpoteeklaenu suurust? Aga pank annab teistele teada ja pole laenuvõtjal midagi ette võtta.
Usaldus on funktsioneeriva ühiskonna nurgakivi. McAfee aga usaldust ei usalda. Selleks on privaatsus. Oma volil infojagamine. Privaatsust ehitavad need tuhanded pisiotsused, mida inimene igal päeval langetab. McAfee lausub, et see on liim, mis ühiskonna koostist hoiab ja tagab.
Miks? Sest iseloomu poolest on inimloom mitte ainult hooliv, aga ka enese arusaama järgi kiire kohut mõistma teiste üle. McAfee: just need negatiivsed isiku loomusejooned vajavad privaatsuse kaitset, et ühiskond sujuvalt tegutseks. Siin ei ole juttu kuritegevusest ega perverssustest. Vaid McAfee näide on viimaste nädalate taustal eriti pädev. Kui valija toetas Trumpi, siis mingi argument Clintoni leerist ei muuda ta arvamust. Küll aga võib see viia suuremate rahutusteni, üksikindiviidi avalikule taunimisele, ta kinnisvara rüvetamiseni. USAs on see juba juhtunud. Ka Torontos on protesteeritud valjult.
Siin pesitsebki McAfee erakordses ajus suurim mure. Isiklik muutub avalikuks. Ei osata enam tõe ja vale vahet tunda. Seda eriti siis, kui tõeallikaid valitseb üksainus inimene. Näiteks Vladimir Putin, keda McAfee nimeliselt ei maini. Selge on aga siililegi, et iga rahutus lääne demokraatlikes riikides on vaid Putinile kasuks. Demokraatia hälbeid rõhutades ei märgata enam seda, mida diktatuuris tehakse.
John McAfee vaatab ka ajalukku, nentides, et vägevad vallutajad suutsid sõjatandril võita selle tõttu, et oskasid sõjakäike ennustada. Seda tavaliselt luure kaudu või vaenlaste hulka omi infiltreerides. Ning mis muu on isiklikust arvutist leitava informatsiooni analüseerimine kui mitte luure moodne vorm.
Hitler otsis mitte absoluutset võimu, vaid absoluutset teadmist, mida ta rahvas teeb või soovib. Ta ei õnnestunud, aga McAfee sõnul on iga diktaatori soov teada absoluutselt kõike alamate kohta. Mitte ainult ta rahakotti pugedes, aga kus sa oled, keda sa toetad, mida sa ütled, ja kellele. Google'i, mobiiltelefonide ja GPSi kaudu on see kõik juba olemas. Ning isegi oma seinte vahel ei leia turvatunnet. Kuna kõik keerulised detailid inimelu kohta on vaevanägijale saadaval, kui neid on arvutimaailmas paljastatud, telefoni teel kellelegi öeldud.
Olulise intervjuu viimane lause privaatsuse ja inimvabaduste õõnestamise vastasega sobib ka siia. McAfee: seisame vaarudes rannajärsaku teraval äärel.
Ning uues megadata, avalike andmete ilmas, privaatsuse kadumisega, mida vagalt lubatakse, saavad valitsused juba nüüd suunata alamate arusaama toimuvast selliste mahhinatsioonidega, mida naiivsed ei soovi uskuda. Vaadake ainult puna-Hiinat ja Putini Venemaad. Mugavusriikides peab olema valvsam, kui senini on oldud.
Tõnu Naelapea
