Mitte nii nagu mullused hädavaresed, kes kurtsid, et Issanda aasta 2016 oli inimkonna hullemaid. Et rahu pole kuskil, terroriste kõikjal ja meelelahutajaid langes manalasse kui loogu. Pärisvesi prassib, hämab ja tüssab ning ei tea keegi, missuguse kaardimaja too trump tõstatab. Või mis vägivallaga Vladimir Vladimirovitš hakkama saab. Toda polkovnikut ei saa teadagi usaldada.
Kuid kuhu kadusid ülevaated heast, saavutustest? Põlnd ju kõik kadu, häving ning surmarohke. Inimloomad elavad kauem kui kunagi varem. Tervishoid on isegi Aafrikas vaat selline, millest saja aasta eest vaid unistati. Tehnoloogiline areng keskendub küll vahest leludele, kuid ka selleta ei saaks hariduses samme astuda, mis ennekuulmatud.
Mõni turtsub, et jah, enam surnud keeli ei pea õppima, mis pea sassi ajavad. Kreeka tarkust pole vajagi. Mina arvan, et küll ikka. Epifaaniat, sellist, mis mõistust toob, on siiski vaja. Nende vilusoohv Herakleitos ütles, nagu mäletan, et samasse jõkke ei astu keegi kunagi. Vool on ju jõge muutnud.
Nii ka elu ja iluga. Kui kärestikke kardad, siis satudki vahutavatesse voogudesse. Aga kui arvestad ohtudega, siis saad nigu Nahksukk Niagarat vältida. Või Tšingatšguki tarkustest õppides maailma väge ja võimu hinnata. Mitte kartlikult, aga mingis austuses, et oleme maamunal siiski könnid, tahtmistele vaatamata.
Vanalell oleks noogutanud, isegi ehk kiitvalt. Optimismus toob tulemusi, pessimismus ainult küsimusi. Kertuga pole me ammu muretsenud, mida uus aasta toob ega kurtnud möödunu üle. Mis oleks võind olla, aga põlnd. Aastad ja kuidas nad ometi kuhjuvad, on nii õpetanud. Eilse üle ei maksa hädaldada, homset pole tark kaua karta. Ajalugu kinnitab, et need donaldid ja justinid kaovad, kuhu üleeilsed ülepakutud ülejäägid kuuluvad. Aia taha. Ning Mats künnab oma vagu rahulikult edasi.
Vabarna Volli
