Uueks välisministriks sai Chrystia Freeland, kes on lõpetanud Harvardi ülikooli ning valdab vene, ukraina, prantsuse ja itaalia keelt. Ta on elanud Moskvas, New Yorgis ja Londonis. Ta on ka kõrge profiiliga ajakirjanik. Nii on Freelandil siis küllaltki tähelepanuväärne renomee. Ajalehe National Post (10.01.) kommentaator Michael Den Tandt on veendunud, et Freeland on õige valik välisministri mõjukale ametikohale.
Teine oluline muudatus – immigratsiooniminister John McCallum lahkub valitsusest, et võtta endale Hiinaga suhtlemise saadiku kriitiline roll ajal, mil selle riigiga käivad vabakaubandusleppe läbirääkimised. Kogenud veteranpoliitikule McCallumile pannakse selles osas suuri lootusi.
Ajalehe Ottawa Citizen juhtkirjas (10.01.) leitakse, et on terve müriaad põhjusi, miks Trudeau viis läbi muudatusi valitsuse koosseisus: need võimaldavad valitsusel adekvaatsemalt reageerida dramaatilistele muudatustele majanduses ja välispoliitikas; keskenduda seni lahenduseta jäänud probleemidele; ning on ka meetodiks, millega juhtida kanadalaste tähelepanu eemale teistelt probleemidelt. See varjutab mh peaministri ajakirjanduses kulmukergitusi põhjustanud luksusliku puhkuse Kariibi mere erasaarel ja tema kohtumise miljardärist islamijuhi Aga Khaniga. Ajakirjanik Andrew MacDougall leiab, et peaminister ja tema valitsus elavad justkui priviligeeritud Ottawa mullis (Ottawa bubble), olles eemaldunud oma rahvast (TS, 09.01.).
23.-24. jaanuaril toimuval valitsuse kokkutulekul võtab Kanada valitsus põhjalikuma vaatluse alla võimalused, kuidas Trumpi valitsusega teha koostööd. See pole muidugi lihtne, kui silmas pidada Donald Trumpi spontaanseid, kõikuvaid ja vastuolulisi seisukohti. Nii on Trump lubanud, et Ühendriigid loobuvad NAFTA (The North American Free Trade Agreement) leppest. Huvitav, mida teevad selles olukorras teised lepiguosalised, Kanada ja Mehhiko? Milliseks kujunevad Kanada suhted USA, Hiina ja ka Venemaaga? Vastused nendele küsimustele selguvad edaspidi.
Elle Puusaag
