Kuid siis hakkasin ma selle küsimuse üle tõsisemalt mõtlema. Neeme Järvi on tunnustatud ja maailmakuulus dirigent. Miks ta kuulus on? Sest ta koondab enda ümber haruldaselt häid muusikuid ja suudab nad panna koostööle. Ta ei mängi ise ühtki pilli orkestris ega loo muusikat. Aga tänu temale antakse välja suurepäraseid muusikaalbumeid ja mööduvad kõrgetasemelised kontserdihooajad.
Üht maailma paremaid orkestreid, Clevelandi sümfooniaorkestrit, mis asutati 1918. aastal Nikolai Sokoloffi poolt, on juhatanud sellised tuntud dirigendid nagu Erich Leinsdorf (1943–1944), George Szell (1946–1970), Pierre Boulez (muusikaline nõunik 1970–1972), Lorin Maazel (1972–1982) ja Christoph von Dohnyi (1984–2002). Franz Welser-Möst on muusikaline juht alates 2002. aastast ja tema leping kestab kuni aastani 2022. Me teame neid nimesid, aga keegi pole kuskil nimetanud neid suurepäraseid muusikuid, kes selles orkestris mängivad ja on viinud oma kollektiivi saja aasta jooksul nii kõrgele tasemele, kus ta täna on.
Iga maa vajab kangelasi. Kuidas me muidu säilitame oma iseseisvust? Kui me püstitaksime ainult üldisi väärtusi näitavaid monumente, siis mis eristaks meid näiteks Lätist ja Leedust või ükskõik kellest?
Kes on see, kes võidab rahvuslikust anonüümsusest? Kelle huvides on madaldada meie rahvuslikku uhkust? Kes soovib, et me unustaksime oma mineviku? Veelgi enam – mustaksime seda? Olid ju Päts ja Laidoner need meie kangelased, kes esindasid kaotatud paradiisi, kaotatud Eesti isamaad. Nende mütoloogilised portreed kandsid meid läbi okupatsiooniaastate nii kodumaal kui välismail. Nad esindasid kõike seda, mis on hea ja seda, kes me oleme või kes me tahtsime olla.
Me oleme jälle olnud vabad üle kahekümne aasta. Me kuulume euroliitu ja oleme NATO liikmed. Et selleni jõuda, oleme me pidanud elama läbi kõik selle, mis on minevikus juhtunud. See on fakt. Kui keegi oleks minevikus teinud midagi teisiti – kes teab, mis oleks juhtunud siis. Võib-olla oleks soomlased meile appi tulnud, aga võib-olla oleks Stalin meid maakaardilt kõige täiega ära pühkinud. Mõlemad on hüpoteesid.
Fakt on seegi, et Eesti on vaba. Nagu hea orkestri puhul, läheb ka siin au dirigendile ehk juhile. Kes juhtis Eestit tema kuldsel ajal? Konstantin Päts. Seepärast toetan ma Trivimi Velliste ettepanekut püstitada mälestussammas Konstantin Pätsile Tallinna avalikku ruumi, Toompeale Kuberneri aeda.
Me tahame, et turistid, kes külastavad meie pealinna, küsiksid, kes on see mees, kellele on püstitatud ausammas? Vastasel juhul tuleks sinna mingi mitte midagi ütlev üldine monument, mille tähendust ja tähtsust ei oskaks keegi lahti seletada.
Viido Polikarpus
