Kas oled ka varem Torontot külastanud ning Piretiga koostööd teinud?
Torontos olen viibinud üks kord varem, 13 aastat tagasi. Kui nüüd ausalt öelda, siis ma väga palju Torontost ei mäletanud. Tookord võttis meid vastu ja võõrustas korporatsioon Filiae Patriae. Siis liikusime alati kellegagi koos, ei olnud põhjust ise linnas orienteeruda ning selles mõttes tulin ma täiesti võõrasse linna, millest olid olemas mingisugused mälupildid.
Piretiga olen ma aga koos töötanud juba ligikaudu kümme aastat ja see sai alguse just nimelt väliseesti arhiivide ja kogudega. Toona pani Piret Eestis kokku ühe töögrupi inimestest, kes töötasid arhiivides ja muuseumides ning kelle kogudesse laekus küllaltki palju ka väliseesti materjale. Et materjal oleks koordineeritum ning paremini organiseeritud, tulidki kokku antud ala spetsialistid, sh ka mina. Nõnda saigi alguse koostöö Piretiga. Hiljem, veidi enne Pireti Torontosse tulekut, töötasime samuti paar aastat koos Eesti Rahva Muuseumis.
Milliseid huvitavaid leide oled avastanud siinsetest kogudest?
Alguses fotokogu läbi vaadates olin isegi veidikene pettunud, kuna fotod, mis neis ümbrikutes olid, algasid orienteeruvalt 70-ndatest või isegi 80-ndatest aastatest. Eestlased aga tulid siia juba 40-ndate aastate teisest poolest, kuid tollaseid fotosid ma algselt ei leidnud. Aga ühel hetkel jäid silma kastid, mille peale oli kirjutatud „Säägi materjalid”. Nendest kastidest tuli välja Johannes Säägi negatiivide kogu. See on minu meelest tõeliselt väärtuslik leid! Esimesed võtted on tehtud isegi enne Kanadasse tulekut Rootsis, 40-ndate aastate teisel poolel. Ma päris täpselt ei oska öelda, mis ajal nad tulid Rootsist Kanadasse, aga kuskil 50-ndate aastate algusest on pärit esimesed Kanada ülesvõtted.
Pakun, et seal on mitu tuhat kaadrit negatiive. Suuremas osas on need ka väga hästi legendeeritud ja pandud ilusasti kiletaskutesse, mille peale kirjutatud kuupäev ja mis sündmusega tegu.
Tavainimesed tihti ei mõista, kui suur väärtus on negatiividel ning hindavad rohkem fotosid. Kõige väärtuslikum on siiski negatiiv, sest see on algne originaal. Muuseum ja arhiiv kogub võimaluse korral alati originaali, mitte koopiat või koopia koopiat.
See imeline leid võimaldab tulevikus kas siinsetel või ka Eestist tulnud uurijatel leida väga huvitavat pildimaterjali Kanada-eestlaste ürituste ja elu kohta.
See on väga tähtis, et antud leid õnnestuks digiteerida ja kindlasti kasutusse tuua.
Riina, tõid enesega Torontosse kaasa ka ühe huvitava näituse.
Jah, tegemist on Johannes Pääsukese näitusega „Mees kahe kaameraga”. Tegelikult võiks seda nimetada Eesti Rahva Muuseumi hittnäituseks. Esimest korda avati see Tartus 2003. a ja pärast seda on see olnud pidevas reisimises ja ringlemises. Lisaks Eestile on seda näidatud mitmel pool Euroopas.
Kui kõne all oli, kas saaksin enesega siia kaasa tuua ka midagi huvitavat ja põnevat, siis mõte langes kohe antud ekspositsioonile. Sel aastal tähistatakse ka Eesti filmi 100. a juubelit ning just Johannes Pääsukest loetakse Eesti esimeseks filmimeheks. Seetõttu sobis näitus väga hästi külakostiks kaasa tuua.
Mis on olnud selle näituse fenomen?
Pääsuke oli geniaalne fotograaf, tema fotod on detailirohked ja väga hea kvaliteediga. Eelkõige pildistas ta klaasnegatiividele, mis oli tolle aja kohta üsnagi ebatavaline. Eriliseks teeb Johannes Pääsukese loomingu seegi, et ta reisis mööda Eestimaad ringi ja pildistas inimesi ning kohti nende loomulikus olekus. Üldjuhul oli selleaegne fotograafia ikkagi ainult ateljees toimuv pildistamine, kus inimesed panid ilusad riided selga ning poseerisid. Põhjus, miks ta reisis ja fotografeeris ei olnud enesealgatuslik, vaid ta tegi seda tööd muuseumi tellimusel, tänu millele need fotod ja negatiivid on üldse säilinud ja ka väga hästi legendeeritud.
Mida külastaja Johannes Pääsukese näitusel näha võib, kas need on ainult fotod või on võimalik näha ka Johannes Pääsukese kuulsat „Karujahti Pärnumaal”?
Lisaks fotodele näitasime avamisel legendaarset filmi „Karujaht Pärnumaal”. Torontosse jääb üks eksemplar sellest filmist, nii et kes ei saanud tulla avamisele, saaksid seda filmi siiski võimalusel vaadata.
Kas on veel mingi näitus või ekspositsioon, mida sa sooviksid siinsele pubikule tulevikus tutvustada?
Kahjuks ei ole selle peale veel mõelda jõudnud. Minule isiklikult on alati kõige huvitavamad esemenäitused, mitte ainult stendidest või fotodest koosnevad väljapanekud. Esemenäituse eksponeerimiseks ei ole siin aga vastavaid tingimusi ega võimalusi. Vajalikud on spetsiaalsed vitriinid. Kui aga VEMU valmis saab, saaks kindlasti hakata märksa tõsisemalt arendama koostööd Eesti ja Eesti muuseumide ning VEMU vahel. Sellel oleks suur tulevik!
Kas plaanite jätkata juba alustatud koostööd Kanada ja Eesti arhiividega ning kas sellest võib välja kujuneda pikemaajalisem projekt?
Kindlasti koostöö Tartu Instituudi arhiiviga jätkub. Siinsel arhiivil on meilt saada professionaalset nõu, mis on arhiivi- ja muuseumispetsiifiline, sest siinsed töötajad on enamasti vabatahtlikud ja neil puuduvad vastavad teadmised ning töökogemus. Eesti suuremates muuseumides ja arhiivides on tööl oma ala asjatundjad. Omalt poolt oleme huvitunud siinsetest fantastilistest kogudest, mis on juba olemas ja mida tekib kindlasti juurde. Arvan, et VEMUst kujuneb parimaid allikaid väliseestluse uurimiseks. Uurijad üle maailma saaksid tulla siia oma töid kirjutama ja materjali koguma. Ega arhiivi looda ainult sellepärast, et asju alles hoida, arhiiv peab olema kasutuses. Materjalid peavad olema uurijatele kättesaadavad, et selle alusel luua uusi teadmisi – see on ühe arhiivi mõte.
Aitäh Sulle, Riina! Ilusat kojujõudmist! Kõik huvilised on oodatud Tartu College'isse tutvuma Johannes Pääsukese näitusega, mis jääb avatuks septembrikuuni.
Tekst ja fotod: Teele Trei
