Esimesed kaks kuud uue administratsiooni all on pühendunud eelmise presidendi, Obama, iniatsiivide tühistamisele. Trump on väidetavalt truu oma kampaania lubadustele: piirata immigratsiooni; tühistada Obama tervishoiusüsteem; suurendada kaitsekulutusi; kõrvaldada keskkonnakaitse-reeglid, mis “pärsivad” äri, põllumajandust ja tööstust; vabastada rahandussektor reeglitest, mis kehtestati pärast viimast finantskrahhi, vältimaks majandust ähvardavaid tehinguid; taanduda rahvusvahelistest organisatsioonidest ja institutsioonidest; revideerida rahvusvahelisi kaubanduslepinguid. Esmajoones Ameerika! Tänu presidendi usaldusmehele, nõustaja Stephen K. Bannonile, on lisatud püüe lammutada “administratiivne riik”.
Presidendikandidaadina lubas Trump luua uusi töökohti. Selleks lubas massiivset investeerimist infrastruktuuri, piirata immigratsiooni ja importi. Lubas garanteerida kõige parema tervishoiu kõigile. Lubas säilitada sotsiaalkindlustused. Õigem olnuks esineda rahvusliku töörahva partei nime all kui vabariiklaste sildi all.
Kui Trump avalikustas oma eelarve, selgus, et tema lubadused töörahva olukorra parandamiseks on peapeale keeratud. Tervisekindlustus, mida ta suurejooneliselt lubas, et võita töölisklassi hääli, on nüüd hoopis vabariiklaste ettepanek. Ja see läheb just töölistele kalliks maksma. Kongressi eelarvebüroo, mis hindab seaduste eelnõude mõju majandusele, leiab, et vabariiklaste ettepanek tähendab tervishoiukindlustuse kaotust 24 miljonile inimesele kümne aasta jooksul. See tähendaks, et 52 miljonit ameeriklast peaksid läbi saama tervisekindlustuseta. Samal ajal lubavad vabariiklased alandada jõukate maksukoormust $600 miljardi (biljoni) võrra. Toimuks suur tulu ümberjagamine rikaste kasuks. Kuna Trumpil polnud piisavat meeskonda valitsuse haaramiseks, jäi poliitiliselt jäme ots kongressi kätte. Nii et „soo kuivatamise” lubadus jäi sõnakõlksuks. Lobitegelastel ja Goldman Sachsi pankuritel, kelle vastu Trump valimiskampaanias sõdis, on poliitikas ja valitsuses määrav mõju.
Oma säutsudega on Trump sõjajalal ajakirjandusega, mida ta nimetab võltsuudiste levitajaks ja rahvavaenlaseks. Kui talle ei meeldi valitsuse statistika andmed, väidab ta, et need on valed, poliitiliselt motiveeritud. Kui andmed on talle soodsad, siis on kõik õige. Samuti on ta pahuksis kohtunike ja luureorganitega. Tema telefonikõned liitlasriikide juhtidega on osutunud sündsuse vastasteks. Kui Trump kohtus Angela Merkeliga, ütles ta naljatades, et “meil on midagi ühist”. Saksamaa riigipeale, pärit Ida-Saksamaalt, kus Stasi nuhkis kõike, ei mõjunud pealtkuulamise vihje huumorina. Trump, kellele alluvad luureorganisatsioonid, püüdis end näidata hoopis luureorganisatsioonide ohvrina.
Kuna Trumpi poliitilised vastuoksused on keeranud sisepoliitika puntrasse, on karta, et midagi “tähelepanu” väärivat ja rahva huvi paeluvat toimub rahvusvahelisel areenil. Trump on välisministeeriumi, st diplomaatia osalust rahvusvahelistes suhetes vähendanud. Küll aga lubab tõsta kaitsekulutusi. Samal ajal on välisminister kõigega nõus, kuna arvab, et sõdade võimalus pole enam kuigi suur. Aga mis puutub Põhja-Koreasse, on kõik meetmed mõeldavad. Isegi ennetav rünnak Põhja-Korea tuumarelvade programmi lõpetamiseks.
Ago Ambre
