Sedasi ta läheb, kuni ühel päeval kukud jälle jooksu pealt ninali. Tõused uuesti püsti küll, aga nüid liigud oopis aeglasemalt. Ja siis akkad jooksmise asemel kõndima, jalad all kõverad nigu vändad. Varsti ei ooligi liikumisest, leiad, et seista on etemgi, igaks juhuks oiad veel laua servast kinni kah. Siis akkab istumine meeldima ja lõpuks oled jälle sellakile ja lased endale lusikaga pudi suhu panna. Ei viitsi jalgugi siputada.
Seal kahe lamamise ja pudipugimise vahel on muidugist teistsuguseid aegu kah. Kui jooksmine kõige paremini selge on, siis märkad naisterahvast ja kohe tekib isu järgi joosta. No aga temal jälle tuleb isu eest ära joosta. Ja mis välja tuleb – tema on palju kiirem ja kavalam jooksja kui sina. Jookseb eest, kuni su kätte saab. Ja mis kõikse ullem, sul on sellest veel ea meel pealegi.
See pole ainult inimesega nii, inimsugu talitab sama viisi. Vanasti oli sedasi, et laps, enne kui ta lugema õppis, vahtis raamatust pilte. Siis tõusis uvi, akkas aabitsast tähti uurima ja õppis need selgeks. Siis akkas tähti kokku veerima ja lõpuks lausa lugema, luges paksud raamatud läbi ega saand küllalt, muutkui ihkas aina rohkem.
Nüid on inimsugu arenend, raamatud jäid esiotsa järjest õhemaks, siis kadus pikapeale uvi oopis. Nüid ei ooli inime enam raamatust ega kirjatähtedest, vahib ainult piltisi. Ei viitsi lehti kah keerata, vajutab nuppu ja kast keerab aga uue pildi ette. Katsu sa talle selgeks teha, et on oma arenguga vanasse kohta tagasi jõud.
Vata sellepärast ma kirjutamise järgi jätsingi. Aga nüid olen aru saand, et kõikse kallim kingitus on mul ikke alles. Kirjutamisrõem, noh. Ei loe, et ei loeta. Piltisi maalida ma ei mõista.
Kargu Karla
