Saab tähele panna, et inimesed, kellel hooaja jooksul pole sooja ega külma, kes võitis või kaotas, on asunud terasemalt jälgima tulemusi, ka nendest juhututtavatega rääkima. Vist ongi peamiseks põhjuseks ülalmainitud tõik – alles nüüd, kevadehakul, on suhtumine talisporti, mis mitu kuud oli vaid kohustus, mida tuli vaid raha saamiseks mängida, lepingu täitmiseks (keskmine NHLi palk <B>mängu </B> kohta on suurem kui keskmise piletiostja, fänni poole aasta palk!), tõsine.
Ka harrastussportlastel on oma karikad, mida jahtida. Möödunud nädalalõpul kohtus Torontot külastav Baltimore’i neiu koos oma Toronto sõbrannaga juhuslikult noorte kohalike eestlastega, kes olid äsja lahkunud Baltic Cup’i mängult. Nemad jagasid lokaalis häid uudiseid, et Toronto eestlaste koondis oli Leedu omale viisakalt näidanud kõrget mängutaset ning võitnud rahuldava väravate enamusega. Baltic Cup’i kohta loeb lugeja kindlasti mujalt, aga huvitav täheldada, et Baltimore’ist tulnud eestlanna nägi, kuidas siinseid noori eestlasi sidus sport, mis pole eriti meie rahvale omane.
Kanada eestlastest on jõudnud NHLi liigasse mängima vist ainult Toomas Edur, kes mängis Pittsburgh Penguinsi ridades (ja nüüd teatavasti on pühendanud end misjonitööle Eestis). On olnud teisi sportlasi NHLis, kellel on eesti verd, aga kel teatavasti eesti keele oskus puudus, kuigi ei tea perekondlikest kontaktidest. Eestlastel, kes siin sündinud, on tavaliselt olnud ikka rõhk enne haridusele kui profispordile. Tippliigasse pääsemine on, eriti nüüd, kus kõik maailma hokit mängivate rahvaste parimad pürivad NHLi, liialt suurele lootusele mängimine.
Eestis on aga toimumas pööre – hoki tõmbab ka eesti päritolu mängijaid. Möödunud nädalal pääses rahvuskoondis Islandis päris võimsalt tagasi IIHFi, rahvusvahelise hokifederatsiooni MMi 1. divisjoni. Võideti kõik viis mängu, mitmed ülekaalukalt – Uus-Meremaale “anti lakki” 19-2! Ning kui vanasti koosnes meeskond peamiselt nö muulastest, st vene nimedega mängijatest, siis Reikjavikis meeskonna võidule viinud 18aastane Robert Rooba kinnitab põlvkondade vahetamist. Noormeest võiks pidada Eesti Sydney Crosby’ks. Praegu Soomes mängivat staari on hinnanud mõned eksperdid võimeliseks Põhja-Ameerikas mängima. Üldiselt, kuigi meeskonna nimekirjas on ikka enamuses slaavi päritolu nimed, on nüüdseks mõnus märgata selgelt nii eesti esi- kui perenimesid.
Eestis on lemmikuks ja enimjälgitud talispordialaks ikka suusatamine, ei teagi, kuivõrd jäähokikoondise pingutused Islandil tavainimesele korda läksid. Uudis edutamisest ning turneel domineerimisest jõudis küll internetiajakirjandusse, aga mitte nii, kui oleks näiteks Toronto Maple Leafid Stanley karikani jõudnud (see viimane on muidugi lootusetu unelm).
Aga et Toronto jäähallides uhkelt Eesti värvides rahva nime eest võideldakse, on juba mitu aastat olnud kinnituseks, et sünnimaa kombed jäävad ikka külge, isegi kui juured ja süda võivad olla mujal. Külaline Baltimore’ist võib seda kodus kinnitada, kuigi seal, paraku NHL meeskonda ei ole, ning selle tõttu ehk huvi samuti väiksem.
Tõnu Naelapea
