Seega, just Pärnu Postimees saab end lugeda au, aga ka sellest tulenevate kohustustega, kõige vanemaks veel tänagi ilmuvaks Eesti ajaleheks. Leht ilmus esimest korda 5/17. juunil 1857 nädalalehena nime Perno Postimees all Johann Voldemar Jannseni (1819-1890) juhatusel. Vaadates tagasi ajalehe arengule, tasuks esitada endale tänagi mõningaid küsimusi, et paremini mõista tänase meedia ees seisvaid ülesandeid.
Kui Johann Voldemar Jannsen, võttes eeskuju Otto Wilhelm Masingu Maarahva Nädalalehest, otsustas taotleda ajalehe väljaandmisluba, siis selleski on parasjagu sümboolikat. Oli just Otto Wilhelm Masing J. V. Jannseni sünniaastal (1819) tõlkinud põhja-eesti keelde Liivimaa talurahvaseaduse (ilmus 1820) – seaduse, mis Liivimaa poisile Jaan Jensenile andis võimaluse lugeda oma emakeeles keisri seadust, mis vabastas Liivimaa talupojad pärisorjusest. Alles kaks aastat hiljem 1821–1823 ja 1825 algas töö ajalehe “Marahva Näddala-Leht” väljaandmisel. Kui Otto Wilhelm Masingul tuli lubasid ajalehe väljaandmiseks taotleda keiser Aleksander I-lt, siis keiser Aleksander II troonile tulles oli nüüd juba J. V. Jannsenil olemas vajalik luba ja 1857. aasta suvel asutas Jannsen esimese järjepidevalt pikemat aega ilmunud eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees (algupäraselt Perno Postimees ehk Näddalileht), mis ilmus Pärnus aastatel 1857–1886. Lisaks Postipapa Jannsenile aitas lehe ilmumisele ka kaasa Friedrich Wilhelm Borm. Jannsen toimetas ajalehte Pärnus aastatel 1857–1863. Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta.
Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise “maarahva” asemel “Eesti rahva” poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada.
Ja miks ei pidanud ta seda tunnistama, oli ta ju sündinud Vana-Vändra vallas Vändra mõisa möldri ja Tõrvaaugu kõrtsmiku Ado Jenseni pojana. Alles 23-aastaselt oli tal tekkinud vajadus karjääri huvides nime muuta ja nii sündis köster-koolmeister Johann Voldemar Jannsen. Mõeldes täna Johann Voldemar Jannsenile, tasub siin meenutada sama kandi poissi, kuulsat tulevast rahvusvahelise õiguse professorit ja diplomaati Friedrich Fromhold Martensit (1845-1909), kes karjääri huvides astus abielludes õigeusku ja sai tuntuks maailmas kui Fjodor Fjodorovits Martens. Kuid Jannsenit ja Martensit ühendab eelkõige raske lapsepõlv, kui mõlemad olid kaotanud lapsena isad (Martens jäi lõpuks päris orvuks).
Meil leidub poliitikuid, kes vahel propageerivad ülisuurt iga hinge armastust, aga omal maal näeme kahjuks küllalt sageli juhuseid, kus lapsed on jäänud vanemliku hooleta ja nende elu läinud raisku. Milliseid andeid me seetõttu ka viimasel kahel aastakümnel oleme kaotanud ja pidevalt kaotame, sellest ei taheta rääkida.
Isa surm tähendas Jaan Jensenile vähemalt viieaastast aja kaotust kooliteel, aga ehk ootas teda seda suurem õnn ja toetus pastor Carl Eduard Körberi juures, kus ta noore tugeva poisina oli pastorihärrale kutsariks ja teenriks, aga tänu sellele sai tuge ja õpetust, et siis järk-järgult tõusta kantoriks, köstriks ja koolmeistriks, mis tõigi toetajate arvates vajaduse muuta lihtne Jaan Jenseni nimi 1842. a. uhkemaks ja saksapärasemaks – Jannseniks. Oma toetajalt ja suunajalt C. E. Körberilt sai J. V. Jannsen palju eluks kaasa ja ega ajakirjandusliku tegevuse vastu huvi ja julgustust polnud vaja Körberite peres kuskilt kaugelt otsida. Oli ju perepapa C. E. Körber ise olnud ajakirjanik ja ajalehe väljaandja – 1859. aastal toimetas ta Tartus ajalehte Tallorahwa Postimees ja 1861. aastal baltisakslaste jaoks ilmselt üht kõige olulisemat ajalehte Inland.
Peeter Järvelaid
