Tuli meelen siis see, mida vanalell tegi. Ommikuti enne tööle asumist kitkus ta tilli ja sõi seda, oma sõnul suu värskendamiseks. Teen nüüd seda maal ise ka, mõnus mekk jääb kauaks ajaks suhu, ja kui õhtul värske kartuli peale puistata on veelgi parem.
Siis tollest jänesekapsast, mida tänavu märja kevade ja suvega on linnas ohtralt leida. Täidab mul tilli koha aseainena kui aias askeldan argipäeviti. Selline hea hapu maitse, mida ainult too, kes noorest peast seda nosinud, saab hinnata. Metsas, muide, on tänavu vihma tõttu hapuoblikaid laialt, neid ka toorest peast hea võtta, mina küll neist suppi ei soovi keeta.
Kuid mootsal ajastul ei saa linnas inimesed aru sellest, et loodusande tuntakse. Naabrid vaatasid alati kõõrdi, kui süikseti pihlakamarju pintslisse pistsin. Või toomingalt noppisin mõne marja, tegi suu nii mõnusalt paksuks. Palju toomingat nautida ei tohtinud, pani kõhu lippama, nigu ma lapsepõlves avastasin, õppetund ikke meelen. Ning ristikheinaõisi imen tänaseni, pärnaõisi samuti.
Siis muidugi teised loomulikud lahendused. Kui tõmban sõrmenukid aias veriseks, käevarred põõsas marraskile, siis kohe teeleht maast välja, ja veri hüübib, paremini kui plaastri all. Ei nood millenniaalid neid asju tea, kui just neile pole vanaisa kentsakaid maakombeid õpetanud.
Vaat kuda hapukurkidest kirjutamine viib minevikku, mis ikka mõjutab olevikku. Kuumal lõikuskuu päeval pole paremat ollagi kui lesida võrkkiiges, raamat näpus, kesvamärjukene käeulatuses ja kõhu peal kausitäis värskeid hapukurke oma kasvatud tilliga.
Vabarna Volli