Kongressi roll on siinjuures vägagi oluline. Palagan, mis on Trumpi õukond olnud, jääb nüüd ehk pisut tagapõhja. Putin ise on olukorra tekkes paljuski süüdi, otsusega USA diplomaate koju saata Venemaalt, nende võimalikku mõjusfääri eemaldades. Kokku oli neid 755 inimest, kes peavad septembri esimeseks päevaks olema tagasi USAs. Kuid Putin soovis Trumpi pitsitada. On ju saatkond, konsulaat, sellele riigile kuuluv neutraalne paik, mille õigusi kõikjal austatakse. Ent Venemaa president, kes vahepeal peaministrina tegutses, et saaks seadusevastaselt uuesti riigijuhiks, pole kunagi jälginud rahvusvahelisi leppeid. Eks too KGB minevik õpetas talle paljutki.
Trumpi seisukohta tuleb kiita, kõikide ta eksisammude taustal. Ta lausus möödunud nädalal, et sellist ebameeldivust diplomaatide koju saatmisega ei saa ükski riik tolereerida. Oli ju ometi põhjuseid kuhjaga, miks Clintonite perekonda ei soovitud uuesti Valgesse Majja. Ning liialdajate ja valelike vahel on raske valida isegi n-ö demokraatlikus ühiskonnas. Võiks kindlasti arvata, et Putinit poleks läänes kunagi riigi juhiks valitud, ega toda põlvkonna, sünni järgi, Põhja-Korea presidentigi.
Teadagi on värske USA presidendi esimene aasta võimul olekul olnud kriiside rohke, saavutuste järgi ei saa veel hinnata olevikku, veel vähem tulevikku. Kuid julge sanktsioonide asetus, mis ju muidugi rahakotile käib, on vaid osa kohustustest, mida täna, ikkagi, maailma võimsama riigi valitud juht peab esitama. Kuigi massimeedia pole Donald Trumpiga rahul, polaarsust on märgata isegi parempoolsete hulgas, ning kriitikat on põhjendatult esitatud, on ta kinnitanud, et presidendi sõna maksab. Ning demokraatia väärtused kõige kiuste säilivad.
Tõnu Naelapea, Toronto
