Oled Toronto publikult tuttav EstDocsi filmifestivali kaudu, kas on sul ka praegu põnevaid filmiprojekte käsil?
Ma ise teen lühidokumentaalfilmi liitlasvägede saabumisest Tapale, nähtuna läbi tapalaste silme. Koos leedulastega teeme dokki tütarlastest, kes on vabatahtlikult asunud sõjaväeteenistusse ja küpsevad neis oludes naisteks. Lätlaste ja leedulastega teeme dokki balti dokumentalistika uuest lainest 1960ndatel (see on ka minu teaduslik uurimisteema), dokki teeme ka Eesti Kunstiakadeemia saagast, Emajõe-Suursoost ja „lendoravasõjast” (selle loomakese kaitsmine on ühe osa ühiskonnast leppimatult üksteise vastu meelestanud). Üks töö on pooleli ka Venemaal.
Balti Filmi- ja Meediakooli õppejõuna näed tuleviku filmitegijaid, mis on need teemad, mis neid täna huvitavad?
Meie õpetame autorifilmi kontseptsiooni. Õpetame oma üliõpilasi väljenduma filmikeeles, nägema kujundeid ja püüdma nende abil edastada narratiivi. Faktuaalsele dokumentaalfilmile pöörame me oma õppes vähem tähelepanu, sest seda peaks eelkõige tegema ajakirjandusõpe. Mul on võimatu kõikide üliõpilaste nimel öelda, mis neid kõige rohkem huvitab. Iga autor on unikaalne, oma maitse ja huvidega. Me suuname igatahes neid nägema sügavamale inimese sisse, kui see mis pealispinnalt paistab. Kas nad inimhinge insenerideks saavad või mitte, sõltub juba igaühe andekusest ja ka asjaoludest.
Said 2016. a Eesti Kultuurkapitali preemia kui aasta produtsent pühendunud töö eest dokumentaalfilmidega, muuhulgas ka sinu produtseeritud ja mitmeid preemiaid võitnud Ants Tammiku doki „Habras maailm” eest. Seda poeetilist nägemust Eesti soomaastikest nimetas Postimees Eesti enda „Koyaanisqatsiks”.
Ants Tammik osales BFMis minu dokumentalistika loengus. Ta ise õppis operaatoriks. Nägin tema pühendumust dokfilmile, eriti loodusdokile ja olin rõõmuga nõus teda kooli lõpetamise järgselt enda tiiva alla võtma. “Habras maailm” on puhtalt Antsu idee, selle esialgne pealkiri oli “Soo”. Poiss filmis kolm aastat. Alguses läks meil ka produktsioon hästi, aga siis, kui oli aeg tootmisraha taotleda, pöördus õnn. Õnneks KULKA (Eesti Kultuurkapital, toim.) eraldas siiski ka tootmisraha ja nii saime säästueelarvega filmi valmis teha. Rõhutan, et eelkõige tegi selle valmis Antsu sihikindlus. Siis tulid preemiad ja rahvas käis ilusasti filmi kinos vaatamas.
Mis Eesti loodushoius ja keskkonnaküsimustes on sulle südamelähedane, mida peaks rohkem teadvustama?
Praegu olen mures, et erinevad seisukohad keskkonnaküsimustes erinevad radikaalselt. Poolt ja vastu ollakse tingimusteta ja äärmuslikult. Kui sa ei mõtle nii nagu meie, saad külge sildi. Vastaspoolt süüdistatakse demagoogiliselt, oma sõnade õigustamiseks kasutatakse populismi, kontekstist eraldatud fakte. Meie valmiv dokk „Lendorava sõda” (rež. Heli Tetlov) on just selline kaasus. Ühe väikse imetaja tõttu on tülli pööranud hulk inimesi, kokkulepet ei paista kusagilt. Kui kokku saadakse, siis räägitakse, aga ei kuulata. Sümfooniline kakofoonia. Kõrvalt vaadates saan aru mõlema poole seisukohtadest ja imestan, miks ei otsita kompromissi, sellist, mis oleks eri pooltele vastuvõetav.
Kotkajärve Metsaülikool toimub 19. – 26. augustil Muskokas, Kanadas.
