Miks tasub ikka uuesti MÜsse tulla? Kellele seda soovitaksid?
Kotkajärve MÜ on mõeldud neile inimestele üle ilma, kes on huvitatud eestlusest, eesti keelest ja kultuurist. MÜ siht on eesti keele säilitamine, õpetamine ja suhtlus keelekümbluskeskkonnas. Kotkajärve MÜst on alguse saanud sarnaseid ettevõtmisi (nt Eestis, Rootsis, Austraalias, USAs). MÜ tegevus on aidanud välismaailmal mõista Eesti ajalugu, poliitikat ja kultuuri. MÜ on tänaseks ehitanud tugeva silla kodu- ja väliseesti kogukondade vahel.
Erinevad programmid on eesti keele oskajaile ja neile, kes oskavad keelt natuke või üldse mitte. Nädala jooksul on loenguid, tegevusi ja töötube täiskasvanutele, noortele ja lastele.
Tänavu tähistame pidulikult MÜ 50. aastapäeva, sestap on tegemist erilise augustinädalaga. Poole sajandi jooksul, alates 1967. a on Kotkajärve MÜst kujunenud legendaarne, mitut väliseestlaste põlvkonda sügavuti harinud ja vaimselt mõjutanud kultuuriinstitutsioon. Sel puhul on Torontos Tartu College'is avatud Metsaülikooli tegevust kajastav fotonäitus ja 27. augustil kell 2 pl toimub samas MÜ vilistlaste kokkutulek, kuhu on lahkesti kutsutud ka need, kes pole Muskoka metsa Kotkajärvele tulla saanud.
Mille poolest on „Pobeda 1946″ oluline ja lugemist väärt?
Filmimees Ilmar Taska üllatusromaan „Pobeda 1946″ ilmus 2016 ja sai kohe populaarseks nii Eestis kui ka Soomes, kus ta kiiresti tõlgiti ning kus ta on pälvinud rohkesti ülikiitvaid arvustusi. Autor teatas äsja mulle, et romaan ilmub saksa, taani, leedu ja märtsikuus Londonis, inglise keeles. Niisugune rahvusvaheline edu ei saada sugugi mitte iga eesti keeles ilmuvat romaani. Autorit võime sel puhul õnnitleda!
Milles peitub romaani võlu? Esiteks on see meistri käega kirjutatud ja dramaturgi sulega komponeeritud. Teos põhineb 2014. a ajakirja „Looming” preemia saanud novellil. „Pobeda”, tähendab vene keeles „võitu”, romaanis tähendab see nõukogude autot Pobeda, millega KGBlane ringi sõidab. See on teos okupeeritud N. Eestist ühe väikese poisi ja tema pereliikmete silmade läbi, kuidas KGB sekkub inimeste eraellu ja millised tagajärjed on sellel inimeste saatustele. Teos on võrreldav Sofi Oksaneni kuulsate Eesti-aineliste painavate minevikuromaanidega, eriti „Puhastusega”, mis on saanud palju rahvusvahelisi auhindu ja tõlgitud kümnetesse keeltesse.
Kas raamat on arusaadav ka neile, kes seda ajajärku läbi ei elanud?
Minu hinnangul on Taska romaanist märksa lihtsam aru saada kui Oksaneni bestselleritest, mis eeldavad lugejalt palju rohkem taustateadmisi Eesti traagilisest ja mitmekihilisest poliitilisest minevikust. Taska perekond kannatas samuti nõukogude okupatsioonirežiimi repressioonide all ja seda on teoses hästi tunda: need õudused ja hirmud on isiklikult läbi elatud, erinevalt mõnest teisest välisautorist, kes lihtsalt konstrueerib poliitilisi skeeme kirjanduseks või toetub kuivalt arhiiviallikaile. Taska romaan on kirjutatud empaatiaga ja tekitab ka lugejas suurt empaatiat tegelaste vastu. MÜs arutleme Taska romaani ja sellest johtuvate Eesti mineviku ning kaasaja probleemide üle kirjanduse huviringi ehk raamatuklubi vormis.
Tundub, et sul on Eesti kirjandusloost teatud ajajärk (Under, Siuru) eriti südamelähedane? Miks see peaks meile täna oluline olema?
Eesti Vabariik alustas juba tänavu oma 100. aastapäeva tähistamisega. Sellega seoses märkis Eesti kultuuriüldsus tänavu maikuus kirjandusrühmituse „Siuru” 100. sünnipäeva kahepäevase konverentsiga Tallinnas. Jõudsime seal mitmete rahvusvaheliste ja eesti kirjandusteadlaste ettekannete toel ühisele järeldusele, et „Siuru” polnud mingi marginaalne, dekadentlik ja purjutav boheemlaste kamp, nagu neid iseloomustati sügaval nõukogude ajal, kui neid kooliprogrammides lausa maha ei vaikitud. „Siuru” polnud ka ainult esteetilise (ekspressionistliku) revolutsiooni kandja eesti kultuuris, nagu teda on iseloomustanud senised kodumaised kirjanduslood. Nimelt oleme avastanud (Jaan Undusk, Toomas Haug, siinkirjutaja jt) taas kord algallikate juurde tagasi minnes, et tegelikult mängisid just siurulastest noored kirjanikud (Friedebert Tuglas, Marie Under, Artur Adson, August Gailit, Henrik Visnapuu jt) üsna suurt rolli Eesti Vabariigi loomise eel ja ajal, kuid sellest on senised kirjandus- ja ajalood vaikinud.
Teiseks on siurulaste loodud luule ja proosa mõjutanud tugevasti kogu järgnevat eesti kirjandust, alates arbujaist ja lõpetades kirjandusrühmitusega „Wellesto”, kuhu ka ise kuulun alates 1988. aastast. Tänastest autoritest on siurulaste loomingust mõjutet, allusiooniderikast luulet loonud näiteks Doris Kareva, Indrek Hirv, Jürgen Rooste, kes kannab koguni Siuru märki tätoveeringuna oma vasemal käevarrel. Paar aastat tagasi ilmus Hasso Krulli koostatud antoloogia, kus terve rida eesti noori luuletajaid kirjutasid Underi Siuru-aja laadis sensuaalseid armastussonette.
Miks mind just see periood ja need kirjandusklassika autorid on inspireerinud? Sellepärast, et kui Eesti taasiseseisvus, oli see kõik avastamata, paljuski keelatud maa ja meie põlvkonna kirjandusteadlastel tuli hakata seda valget maad avastama, uurima ja läbi kirjutama. Arhiivid avanesid aeglaselt nii välismaal kui kodudes, sest usalduse tekkimine võttis vähemasti veel oma 10-15 aastat aega. Alustasin Underi elu ja loomingu uurimisega 1980. aastate lõpus, see teekond kestis 20 aastat ning ega ta pole päriselt lõppenud praegugi. Ikka tuleb uusi andmeid, tõlgendusi ja mõjutusi. Kohati tundub, et see on nagu eluaegne detektiivi töö.
Näiteks otsin ikka veel mõningaid vanu kadunud kirjavahetusi, sh Underi noorepõlve sõbratarile 20. saj algul USAsse kirjutatud kirju, adressaadiks Anette Pärnamäe. Kui keegi teab midagi New Yorgis või selle lähistel elanud perekond Pärnamäe (Parnamae) arhiivi saatusest, palun andke teada Sirje Kiinile sirjekiin@hotmail.com
Ilma kultuurimäluta oleksime vaesemad ja väiksemad, just eesti kultuur teeb meid tõeliselt suureks ja mõjuvõimsaks kogu maailmas.
