Subscribe Menu

PROFESSOR BERECZKI ÄRASÕIT

In memoriam Gábor Bereczki

24. märts 1928 Békés – 4. aprill 2012 Budapest

prof. Peeter Järvelaid

Kelle omad on rändlinnud? Olen juba lapsena imetlenud rändlinde, kes igal kevadel lõunamaalt tagasi tulevad. Vahel tahaks uskuda, et nemad toovadki meile kevade ja suve, sest just siis, kui nad siin oma järglased soetavad ja lennuvõimeliseks kasvatavad, on nad meiega. Sügisel enne talve saabumist lahkuvad nad jälle soojale maale, et kevadel taas tagasi tulla.
Prof. Gábor Bereczk


Imelik, et just aprilli alguses istusin ja vaatasin veel meie talu tühja kurepesa ja mu peast käis läbi imelik mõte. Me peame neid rändlinde endi omaks, aga mida mõtlevad lõunamaa lapsed, kelle juurde need linnud meie talveajaks saabuvad?

Sama loomulik, kui see, et igal kevadel tuli õuepesale kurepere, on olnud ka teadmine, et igal kevadel tuleb suveks Eestisse prof. Gábor Bereczki oma proua Maiga. See tundus nii loomulik, et ei kujutanudki ette, et kord võib seda enam mitte juhtuda.

Aprilli algus tõi Doonau äärest kurva uudise. Gábor Bereczki on läinud üle Toonela jõe. Olles kuulunud nende inimeste hulka Eestis, kelle suveplaanide hulgas oli aastaid reis Pärnumaale Pikavere külla, et saada kokku ja rääkida selle targa ning ääretult südamliku ungari mehega, tahaks jagada veidi seda teadmist, mida võiksime selle mehe tegemistest teada.

Püüdes kokku saada ülevaadet tema tegemistest, pean tunnistama, et Eestis pole veel ühtegi korralikku ja võrdlevat ülevaadet tema tegemistest nii oma eriala teaduses kui laiemalt kultuuripõllul. Kui tänapäeva Eestis vahel targutatakse teemal talendid koju, siis Gábor Bereczki paneb meid ilmselt isegi Toonela teelt mõtlema veidi enam oma kodumaale.

Gábor Bereczki oli enam kui pool sajandit tihedalt seotud Eestiga ja tema teiseks koduks oli Pärnumaal Koonga vallas Pikavere külas asuv Kalama talu, kus valmis nende aastate jooksul suur osa Gábor Bereczki loomingust. Professor Gábor Bereczki viimaseks sooviks oli saada sängitatud Eestisse, Pärnumaale Mihkli kihelkonna kalmistule. 20. aprillil 2012 jätsid lähedased, sõbrad ja kolleegid temaga hüvasti Budapestis ja mais sängitatakse professor Gábor Bereczki põrm viimsele rahule Mihkli kalmistule Pärnumaal.

Martens ja Bereczki

Maailmas laiali olevate ungarlaste jaoks (eestlastest üle kümne korda enam) tegi Jaan Krossi romaani „Professor Martensi ärasõit” emakeeles kättesaadavaks Gábor Bereczki ja see tõlge sai suuresti teoks just Pärnumaal. Kahjuks jäi Gábor Bereczkilt täpsemalt järele küsimata, mida mõtles ta ise, tõlkides F.F. Martensi mõtteid Pärnust. Kui Martensi õpilased Peterburis olid kindlad, et „salanõunikul peab ju Pärnu juures mõis olema,” siis ehk nii mõnedki Gábor Bereczki kolleegid Budapestis, Udines, Bolognas, Paduas või Bukarestis arvasid samuti, et nii kuulus professorihärra peab samuti vähemalt mõisamoodi elamist Eestis omama, kuhu ta siis igal suvel loomingulisele puhkusele kolib. Millal hakkame meie, kes pidanud oma ajaloo tõttu olema sageli väga materiaalsed, paremini aru saama vaimsuse fenomenist, milles tõeliselt suur ei pruugi silmale suur olla ja vaimne rikkus ei ole sageli seotud materiaalse rikkuse hulgaga, mida üks või teine inimene endaga kaasas kannab.

Bereczki(d) ja Pikavere

Tegelikult seob Bereczkit kuulsa Martensiga asjaolu, et mõlema mehe elus mängisid väga tähtsat rolli Peterburi (Leningradi) ülikooli professorid. Samas sidus neid mõlemaid armastus Pärnumaa vastu. Kui Martensi jaoks oli see unistuste rahu koht „tuhat ruutsülda õunapuid ja mände pisikese Pärnu ääre peal”, siis Bereczki jaoks oli enam kui viiskümmend aastat selleks suviseks rahu- ja loomingulise töö paigaks suhteliselt väike Kalama talu Pikavere külas Koonga vallas Pärnumaal.

Kui kaks Kalama talu kanget meest Mihkel Kiisk ja Gábor Bereczki saavad kokku Toonela teel, siis on neil ilmselt paljust rääkida, sest nad saavad üksteisest hästi aru. Vana Mihkel on ilmselt tänulik selle eest, et Gábor tema Kiisa Mai ikka igal suvel Budapestist kodutallu tõi ja et Gábor ungari talupoja pojana oskas asju Eestiski nii korraldada, et Pikaveres paljud nõukogulikud ja tõusiklikud lollused olemata jäid.

Prof. Gabor BerezckiPõhja-Pärnumaal paiknev Pikavere on oma struktuurilt arhailine sumbküla, mille taolisi võib mandri-Eestis kohata haruharva. Küla keskpunkt asetseb väikesel Saari mäel. Küla nime on esmakordselt mainitud Pärnumaa külade loetelus 1534. a – Pickjerff unter Kokenkau (Pikkjärv Koonga all) –, mõni aasta hiljem, 1543 esines Lihula vakuraamatus nimi Pitkever. Olles varemal ajal ümbruskonna suurim küla, paiknes Pikavere keskajal Saare-Lääne piiskopkonna territooriumil, mis eramõisade pärisorjusega võrreldes tagas talupoegadele mingil määral parema õigusliku seisundi. Ehk pärineb juba sellest ajast Pikavere meeste-naiste kangekaelsus oma õiguste eest seista. Kirjaoskuse levikule ja talurahva eneseväärikustunde tõusule andis positiivse tõuke 1770. aastatel Eestimaale jõudnud vennastekogudusliikumine. Et huvi selle vastu oli väga suur, ehitati Mälgu talu õuele palvemaja. Vennastekoguduse liikumisest innustunud talumeeste kätetööna seisab palvemaja aastast 1830 ühe maja jagu vanast tagapool. Esimene palvemaja, tükk maad väiksem praegusest, sai püsti arvatavalt 1780. a Mälgu talu maale. Mürakas maakivi, mis praegu naistepoolse osa ukse ees, olnud vana hoone alusmüüris.

Pikavere küla on teadvustanud oma ajalugu, päästeti laialikandmisest vanad kiviaiad, restaureeritud ja riikliku kaitse alla on saanud Pikavere palvemaja, mis muuseas Kalama talu naaberkrundil. Pikavere küla on täna kadestamisväärselt elule ärganud. Küla kuulub nende väljavalitud külade hulka, kellel olemas isegi oma raamatusse kogutud ajalugu (Fred Puss. Pikavere küla ajalugu: kodulooline uurimus. Eessõna Urmas Bereczki. Pikavere Küla Selts, 2006, 35 lk. ).

Kui lugeda Koonga valla lehte „Junnumaa kuukiri” (2007, nr. 8/137, lk. 4-5), siis Erika Luige artiklis „Gábor Bereczki – Ungari-Pikavere professor” leiame viite oma küla professori elurütmile, kes tuleb juba viiskümmend aastat külasse aprillis ja tegutseb seal, kuni lahkub hilissügisel, mõnigi kord alles novembris.

Pikavere rahvale meeldis väga, et pensionile jäädes sai professor jälle enam aega pühendada mesilastele. Ungari talupoja pojana oli tal seegi oskus kodust kaasa saadud. Pikavere rahvas, kes muidugi mõistis, et Kalama Gábor pole päris tavaline mesinik, oli uhke, et professorihärra Bereczk suhtles alati lihtsalt ja südamlikult kui omasugustega. Ehk tasub mitte ainult Pikavere rahval teada, et tõeliselt suured inimesed ongi sageli väga lihtsad. Pikavere rahva tegemised on luuletusse pannud Ellen Niit, kes küla kokkutuleku loos, pühendab mõned read ka Gábor Bereczkile:
Oma rahvarikka pere
Koonga kant ja Pikavere
taas on koju hõiganud.
Tere, kallid kaimud, tere
üle maa ja üle mere
on meid koju põiganud…
Teab, mis kaugeid kaari nägi
ilmast meist ehk mõni mees.
Pikavere Saari mägi on me
keskpunkt kõige sees……

Bereczki ülikoolimaailmas

Gábor Bereczkile mõtlevad täna paljud kolleegid üle maailma. On selge, et fennougristid kõikjal meenutavad teda kui head sõpra ja kolleegi. Tema mälestuseks langetavad kolleegid pea koduülikoolis Budapestis (asut. 1635), aga kindlasti Rumeenias Bukarestis (asut. 1694, kus samuti õppis ja oli külalisõppejõuks), Peterburis (kirjutas väitekirja ja töötas lühemat aega), Tartus (kuulub audoktorite hulka ja on Õpetatud Eesti Seltsi auliige), Itaalia kuulsates ülikoolides Udines (oli korraliseks professoriks 1986-1997), Bolognas (asut. arvatavalt 1088) ja Paduas (asut. 1222), kus samuti jõudis õpetada.

Gábor Bereczkit tuleks lugeda polüglotiks, mida ta ise oma tagasihoidlikkuses kunagi ei teinud. Ta valdas paljusid keeli, mis andsid suurepärase võimaluse õpetada paljudes maailma ülikoolides, kuid temas oli veel midagi sellist, mis teeb ühest inimesest maailmakodaniku, kes kuulub oma hingelt ja vaimult akadeemilise maailma suurde kogukonda.

Bereczki ja soome-ugri maailm

Gábor Bereczki fennougristika-alasest teadustegevusest võib esile tõsta kolme suurt valdkonda: soome-ugri häälikuajalugu (sh etümoloogia), mari keele kirjeldav ja ajaloolisest vaatepunktist uurimine ning soome-ugri ja turgi keelte suhete uurimine.

Kitsam eriala oli algusest peale mari keel, aga ta tegeles silmapaistvalt mordva ja permi keeltega. Doktoriväitekiri „Mari keeleajaloo alused” on asendamatu alustöö, mida hiljem ilmunud „Mari keele ajalooline morfoloogia” täiendab. Tema keeleajaloolised uurimused, soome-ugri ja turgi keelte kokkupuutepunktidega tegelevad tööd, etümoloogiaartiklid, mitmes keeles retsensioonid ja kriitika ilmusid arvukates Ungari ja välismaa ajakirjades ning kogumikes.

Koos László Vikáriga käis ta (1958–1979) 12 korral ekspeditsioonidel Volga–Kama piirkonnas, soome-ugri (mari, mordva, udmurdi) ja turgi (baškiiri, tšuvaši, tatari) rahvalaule kogumas. Rohkem kui 300 külast koguti ligi 4000 rahvalaulu, millest osa on avaldatud (kirjastuses Akadémiai Kiadó aastatel 1971, 1979, 1989, 1999), ning viisid lõpule Kesk-Volga piirkonna rahvalaulude võrdluse ungari rahvamuusikaga. Ta tõlkis palju soome-ugri rahvaste folkloori (ka eesti muinasjutte). Ta töötas aastaid koos Klárá Agyagásiga mari etümoloogilise sõnaraamatu koostamisel, jätkates samas ülikooli juures õpetamist. Gábor Bereczkil jäi kahjuks lõpetamata suure eesti-ungari sõnaraamatu käsikiri (valmis on enam kui 2000 lk. käsikirja), mille koostamisel ta viimasel aastakümnel intensiivselt töötas. Tema töö selles valdkonnas ja eriti ekspeditsioonidel kogutud autentne materjal on tegelikult unikaalne maailma kultuurile, sest seda talletamata ja uurimata oleks see tänaseks meie kultuurimälust jäädavalt kadunud.

Bereczki ilukirjanduse tõlkijana

Gábor Bereczki suureks armastuseks teaduse kõrval oli ilukirjandus. Kunagi selgitas akadeemik Juri Lotman ilukirjanduse ja eriti luule tõlkimise raskust, sest see on nii võimas kontsentraat kultuurist. Selle kultuurilise kontsentraadi lahti muukimine ja mõistetavaks tegemine teistele kultuuridele tundub vahel ületamatu raskusena. Kuid seda lahti muukida püüdmata pole võimalik mõista teisi kultuure.

Gábor Bereczki panus kirjanduse tõlkijana vajab veel mõtestamist. Tema tegemised on sedavõrd märkimisväärsed, et seda on raske uskuda. Tänu tema poolt tehtud alustõlkele, jõudsid ungari keelde uute tõlgetena nii soomlaste „Kalevala” kui meie „Kalevipoeg”. Samamoodi mõjutas ja rikastas Ungari kirjandust omas ajas oluliselt Bereczki poolt ungari keelde tõlgitud Soome kirjandusklassiku Väinö Valttri Linna (1920-1992) romaan „Tundmatu sõdur” (Väinö Linna Az ismeretlen katona, Magvető Könyvkiadó, 1982) ja Lauri Arvi Viita (1916-1965) romaan „Moreeni”. Ta jõudis tõlkida ungari keelde 25 eesti prosaisti ja 35 poeedi teoseid, sh Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse” I köite (tõlkes „Orcád verítékével”). Gábor Berecki oli 1970. a Budapestis ilmuma hakanud kuueköitelise „Maailmakirjanduse leksikoni” eesti kirjandust ja kirjanikke käsitlevate artiklite autor.

Bereczki vaimne testament

Gábor Bereczki on öelnud, et pärast naisevõttu 1950ndatel aastatel suviti ämmal Pärnumaal abiks olles polnud raske eesti talueluga kohaneda, sest „protestantlik õhkkond oli tuttav ja talupojavaim sama”. Gábor Bereczki oli oma võimaluste suhtes teaduses alati vaoshoitud. Ta tunnistas enda kui ungari talupoja poja võimalusi suurte teadustraditsioonidega Lääne-Euroopa teadusmaastikul piiratuks. Aga seda töökam ta oli ja seda enam andis ta aru, et tuleb teha seda, mis tundub hingele õige olevat. Ta ei tahtnud raistata aega välisele hiilgusele ja nagu paistab, see tal ka õnnestus.

Ümbritsevatele jäi ehk märkamata, et juba 18. mail 2011 Tallinnas pidas Gábor Bereczki Eesti Keele Instituudis Fenno-Ugria Asutuse hõimuklubis suuresti programmilise loengu, kus nentis, et „viimasel kahekümnel aastal on soome-ugri rahvaste koostöö poliitilisel tasandil tugevnenud, kuid kirjanduse tõlkimine pole kahjuks nii hästi organiseeritud kui varem. Soome-ugri rahvaste sõprusliikuminegi võiks tema arvates laiem olla. See mõjuks soodsalt soome-ugri rahvaste enesetundele. Ja lõpetuseks võttis ta oma tegemised kokku: „Olen elu jooksul püüdnud selle heaks teha kõik, mis olen suutnud. Minu aeg on läbi, minu lootuseks jääb tulevane põlvkond.”

Suurmehed ja Pärnumaa

Kui Jaan Kross kirjutas „Professor Martensi ärasõidu” ja Gábor Bereczki selle silmapaistvalt ungari keelde vahendas, siis Martensi ärasõidust sai tegelikult Martensi palju suurem tulek nii eesti kui ungari kultuuri. Tahaks väga loota, et Pärnumaal ja Eestis laiemalt osatakse mõista, mida tegelikult meie kultuurile tähendab asjaolu, et siin enam kui pool sajandit tegutses loovalt Gábor Bereczki. Ka tema viimase puhkepaiga valik – Pärnumaa Mihkli kalmistule – on väga märgilise tähendusega. Gábor Bereczki oli ilmselt kindel, et ülestõusmispäeval ta saab teda ümbritsevatest meestest-naistest hästi aru ja mitte vaid keeleliselt, vaid hingelt ja elulaadilt.

Siin meenub suur prantslane Antoine de Saint-Exupéry (1900–1944), kes oma maailma ühes kuulsamas raamatus „Väike prints” on kirjeldanud printsi ja roosi suhet ning ütleb, et: „kui me kedagi omaks võtame, siis me ka vastutame tema eest.” Gábor Bereczki võttis Eesti oma teiseks kodumaaks ja sai selle armastuse ning vastutusega hakkama.

Juba täna kirjutavad Ungari kirjandusteadlased, et kuigi Gábor Bereczki tõlkis väikeste rahvaste suuri kirjanikke, tegi ta seda nii meisterlikus ungari keeles, mis lausa eeskujuks kõigile. Ungarlased tunnistavad, et kui Gábor Bereczki oleks tõlkinud suuremate rahvaste kirjanikke, siis oleks ta ilmselt Ungariski olnud palju tuntum.

Bereczki valis selle, mida tema süda ütles. Loodetavasti leiame meiegi, kelle südamesse ta oma jälje jättis, ikka sagedamini tee selle suure mehe kalmule Mihkli kalmistule, olgu siis see tema sünnipäeval 24. märtsil või siis näiteks 20. augustil, mis Ungari riigi asutaja Püha Istváni päev.

Read more