Mõni poliitik aga arvab, et tuleb mitte autojuhte, vaid jalakäijaid korrale kutsuda. Esmaspäeval esitas liberaal Yvan Baker Queen’s Pargis seaduse eelnõu. Seaduse nimi on tõlgitav kui „telefon tasku, pea püsti” – ristmikku ületades. Vahelejäänud jalakäijale nähakse ette trahv, alates 50 dollarist. Tuletaks meelde, et märksa suurem trahv on autojuhtidele, kes on roolis olles telefonil – ent neid miskipärast ei tabata, kui kinnitada oma silmaga nähtut – kord juhtunud kui oleks ise, pea püsti liikudes, peaaegu auto alla jäänud. Sohver parasjagu kas tekstis või keskendus kõrva juures olevale riistapuule. Politseid pole aga kuskil näha.
Auto kaalub kõvasti enam kui tonni. Juht on kaitstud terase ja klaasi taga. Jalakäija, murdosa sellest kaalust, kiirusest ning kaitsetu. Seda, et peaks olema seadus, mis suunab kohustuse viimasele, on enam kui jabur. Milleks siis foorid, vilkuvad tuled? Automees peab olema valvas, seaduse järgi tohib ainult siis liikuda, kui tee on vaba.
Politsei andmete järgi oli aastatevahemikus 2008-12 vaid 13% kokkupõrkeid seletatavad jalakäija tähelepanu puudumisega. Mis tähendab, et pea 90% neist olid valvsad. Puudub statistika, et nö distraheeritud jalutamine või distraktsiooni all liikumine – nina telefonis – on tekitanud ühtegi osa nende 2 000+ surmavatest, vigastusi toonud jalakäija auto alla jäämisest. Tõsi, 19% juhtumistest toimus, kui ületati teed mujal kui märgitud, lubatud kohades. Millisel juhul on autojuhil küll eesõigus, kuid mitte selline, et ta tähelepanelikult teed ei peaks jälgima. Öeldakse ju, et pole sellist asja nagu avarii või õnnetus – on kokkupõrge, milles kas üks pool või mõlemad on tavaliselt süüdi. Ideaalses maailmas ei tunnekski me avariimõistet. Ent inimlik on eksida, kuigi roolis ei tohiks kunagi seda juhtuda.
Jalakäija ei ole ka tagatud turvalisusega kõnniteele jäädes. Viimastel aegadel on ajakirjanduses ära toodud juhtumeid, kus auto on ääriskivi ületanud ning surmanud seal süütult jalutava või bussi ootava inimese. Don Millsis toimus üks selline juhtum kuu aja eest, hotelli kõndiv vanaema New Brunswickist surmati, autojuht aga sõitis minema, teda pole leitud ega pole ka teada auto marki, numbriplaati. Selle sohvri südametunnistus peaks teda küll vaevama.
Bakeri seaduseelnõul puudub loogika. Ehk on piisavalt neid, kellele ei meeldi trotuaari jagada enesekesksetega. Ent kahe inimese kokkupõrge vaevalt on surmav või vigastusi toov. Ebameeldiv ja ebaviisakas ühe poolega arvestades, kuid peale moraali lugemist, loodetavat vabandamist, pole midagi katki.
Bakeri seadus lubab olukorda, nii nagu radariga kordnikud luuravad kurvide taga, mägede all, vaid selleks, et kiirustajaid, mitte tingimata kihutajaid tabada, neile soolase trahvi kirjutamiseks. Võib ette kujutada olukorda, kus mida enam südalinna poole liigud, luurab ukseaugus kordnik, kes kargab ristmikule, arreteerib süütu jalakäija, kes vaid nii rumal, et ei oska mõneks sekundiks kõnet katkestada, et siis teispool teed taas alustada. Arest oleks selleks, et trahvi koguda.
Auklik mõtlemine, kui arvata, et jalakäija on süüdi kokkupõrgetes. Pigem on oht rooli taga. Seadus peaks enne sätestama karmimad trahvid autojuhtidele. Praegu on nii, et isegi kui kõnniteel surmad inimese, siis saab ainult selle sama distrakteeritud terminiga roolis oleku trahvi kirjutada. Rahaline trahv on olnud hiljuti $500, lubadekaotus kuuks ajaks, piirangud kuueks. Nii vähe on süütu jalakäiva elu väärt. Sama on ka kohtutes kehtinud neile, kes jalgrattureid on surmanud. Nemad vähemalt kuuluvad liiklusseaduste alla, jalamehel pole sellist õigustki.
Poliitikud tahavad nime teha, Baker küll: häbematult esitades süü jalakäijatele, mitte sohvritele. Loodetavasti teised ta parteiliikmed saavad sellest aru ega võta jultunult rumalat seadust vastu.
Tõnu Naelapea, Toronto
