2017. aasta rahvusvahelises lahkuse uuringus (CAF World Giving Index 2017) reastati 140 riiki kolmes kategoorias: võõraste aitamine, raha annetamine ja vabatahtlikule tööle kuluv aeg. Igast riigist küsitleti keskmiselt tuhandet inimest. Maailma lahkeimaks riigiks osutus teist aastat järjest Myanmar (Birma), teine on Indoneesia ja kolmas Keenia. Lahkeimate riikide esikümnesse kuuluvad veel Uus-Meremaa, Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Kanada, Araabia Ühendemiraadid, Iirimaa ja Holland. Lahkeid leidub nii vaeste kui rikkaimate riikide hulgas, mis osutab, et abivalmidus ei sõltu sellest, kui kerge või raske on inimeste elu, vaid ühiskondlikest väärtustest ja ilmselt ka religioossest taustast. Uuringu raportis selgitatakse, et Myanmari kõrge koht tuleneb arvatavasti sellest, et riigis praktiseeritake budismi. 91 % Myanmari elanikest annetas eelmisel aastal heategevusse raha, 53% aitas võhivõõrast ja 51% tegi vabatahtlikku tööd.
Kitsimate riikide kolmandikku kuuluvad paraku ka kõik kolm Balti riiki. Eesti on lahkuse poolest sajandal kohal (140 riigi võrdluses), kusjuures võõraste aitamises oli Eesti 121. kohal, raha annetamises 84. kohal ja vabatahtliku töö poolest 57. kohal. Ehkki Eesti tulemus oli pingerea lõpukümnesse jäänud Lätist ja Leedust märksa parem, pole siin millegi üle rõõmustada.
Kõige kitsim riik on Jeemen, kus ainult 31% inimestest aitab võõraid, 3% annetab heategevusse ning 6% teeb vabatahtlikku tööd. Kümme kitsimat riiki olid selle uuringu põhjal Jeemen, Hiina, Leedu, Maroko, Gruusia, Kambodža, Madagaskar, Serbia, Läti ja Mauritaania.
Mis võivad olla põhjused, et meie lahkus seatakse rahvusvahelises võrdluses küsimärgi alla? Kas tõesti oleme kitsid ja kinnised ja kui oleme, millest see johtub? Vaesusega ei saa seda põhjendada, sest me ei kuulu maailma vaesemate maade hulka, samuti näeme, et vaesus ei takista meist palju vaesemaid rahvaid oma kaaslasi abistamast.
Eesti on ju ometi ÜRO inimarengu indeksi edetabelis juba alates 2010. aastast kõige kõrgemalt arenenud riikide seas (2016. aastal 188 riigi seas 30. kohal), samas oleme õnnelikkuse ja heaolu uuringute järgi üks Euroopa õnnetumaid rahvaid: 2016. aastal avaldatud maailma õnnelikkuse raporti järgi on Eesti 156 maailma riigi seas õnnelikkuse määralt alles 72. kohal. Ehk tuleneb meie vähesem lahkus õnnetumast enesehinnangust? vähesest rahulolust iseendaga, oma elu ja saatusega? Et kuidas ma aitan, kui ise olen õnnetu, pole rahul oma elu ega seisukorraga? Õnnetul inimesel jagub ju vähem empaatiavõimet ja tähelepanu teiste hädadele ja kannatustele.
Sotsioloogid on juhtinud tähelepanu veel ühele võimalikule põhjusele, nimelt meie kinnisele olemisele: „Ühe võrdleva uuringu järgi, mille kolleegidega läbi viisime, osutusid eestlased oma isiksuse seadumustelt üheks kõige vähem avatud rahvaks, keda senimaani uuritud, olles sealjuures tunduvalt vähem avatud kui venelased ja eestivenelased.“ (Anu Realo: kes on õige eestlane? Postimees 1.04.2016).
Ajaloolised kannatused ja poliitilise traagika saaks ju alati tuua sobivaks ettekäändeks mistahes eesti rahva hädadele, sh ka suletusele, kinnisele ja igiõnnetule olekule, vähesele lahkusele, aga kui teha seda veerand sajandit pärast taasiseseisvumist, tundub see siiski lihtsustav ja ebapiisav.
Teades, et eestlased on üks kõige vähem religioosne rahvas Euroopas, võiks ehk oletada, et koos luterliku pesuveega oleme äkki välja visanud ka lapse ehk väheosaliste igapäevase aitamise, mis kuulus ju tegelikult ajalooliselt vanemasse eesti kultuuri: iga küla toitis ise oma sandid, saunas sünnitanule viisid naabrid hää ja paremaga toidukausid, kuni ta ise süüa teha ei jaksanud, suuremate tööde puhul tuldi kokku talgutele.
Muidugi tehakse praegugi Eestis edukaid korjandusi küll meditsiiniaparaatide ostuks lastehaiglale, eriti kallist ravi vajavale haigele lapsele või mõnele tulekahjus kannatanud lasterikkale perele, kuid ilmselt pole need aktsioonid siiski veel olnud piisavad, et võõraste abistamine ja raha annetamine muutunuks oluliseks, argiseks asjaks igale eestlasele.
TNS Emor uuris 2015. aastal Eesti elanike emotsionaalset minapilti ja tuvastas, et 26% eestlastest on tegelikult Hoolijad, nad on küll introvertsed, kuid tunnevad vastutust ja kannavad hoolt nii ühiskonna kui ka oma lähedaste eest. 24% eestlastest on aga Kuulujad, mis on kõige sotsiaalsem ja seltskondlikum arhetüüp: sõbralik, abivalmis ja soe, hindab lihtsust, varasemat kogemust ja traditsioone. Selliste emotsionaalsete vajadustega inimesi on Eestis kõige rohkem võrreldes teiste minapildi tüüpidega: 5% on arhetüübilt Mässajad, 11% Elutargad, 12% Kehtestajad, 22% Nautlejad, 24% Kuulujad ning 26% Hoolijad. (Kaidi Reedi, Tanja Kriger. Eestlane on pigem looja kui lammutaja ja mässaja. Maaleht, 4.04.2015). Uurijad tõdesid, et sotsiaalpoliitika rõhutamine ja erinevate sotsiaalalgatuste (Toidupank, Koolikiusamise vastu, Tagurpidi Lavka jne) rohkus tõestab siiski, et soovime tegelikult elada oma tõeliste emotsionaalsete vajadustega (loe: sisemise lahkusega) rohkem kooskõlas. Kinkimisrõõm on ju suurim. Ehk saame siis ka õnnelikumaks rahvaks.
Sirje Kiin