Õnneks pärast Teist maailmasõda lahkusid viimased eurooplased kontinendilt, vaid Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus Madalmaadest kolonialistide järeltulijad apartheidi kaudu kurnasid suures enamuses musta rahvast, kestis, kuni rahvusvaheline surve nõudis muutust.
Lääneriigid toetavad miljarditega kurjust. OECD, Rahvusvahelise Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni andmed, mida on kogutud 1960-ndatest aastatest saadik, näitavad, et Saharast lõunapoolne Aafrika on saanud $502 miljardit, tänapäeva rahas $866 miljardit.
Vabatahtlikute nagu arstide, õpetajate, inseneride panust ei saa majanduslikult hinnata. Antud olukorras on see abi vaid piisk merre. Kuna sõjad ning inimvaen tihti hävitavad koole, haiglaid, sildu jpm. Valdav osa Läänest saadetud rahast läheb diktaatoritele, mitte neile, kes vaevlevad joogivee- ning toidupuuduse all. Tänapäeva jõukates heaoluriikides on mõistmatu, et nii elatakse.
Kanada kindral, hiljem senaator Roméo Dallaire juhtis ÜRO sinikiivreid Rwandas 1993-4, nähes seal genotsiidi ning ÜRO võimetust olukorda muuta. Kirjutas sellest olulisi raamatuid. See on vaid üks näitaja.
Kuid nagu selle nädala uudised kinnitavad, ees kõrgub ikka tohutu müür. Zimbabwe president, 93-aastane Robert Mugabe, 1980.a. iseseisvumisest saadik riigipea ja sõjaväe ülemjuhataja, diktaator, sunniti tagasi astuma. Teadamata on, kui palju raha ta kooris riigikassast. Lääne abirahadest saadud. Teadmata ka, mis nüüd saab.
See on kolonialismi pärand. Ahnuse õppisid aafriklased eurooplastelt, sõda oskasid nad jubagi pidada. Heaoluriikide liberaalide kirjutised, sõnavõtud, ei muuda midagi, nagu dollaridki. Inimkonna tulevikuga arvestades on see tõsine, eetiline mure.
Tõnu Naelapea, Toronto
