Juba 2016. aasta aprillis saime Globe & Maili kaudu teada, et Loblaws hiilib riigimaksudest eemale. Möödunud nädala kolmapäeval värskendas mälu riigi ringhääling CBC. Nimelt asutati Kariibides, Barbadoses, aastal 1992 firma Loblaws Inc. Tavaliselt on maksudest hoidumine selliste firmade loomise eesmärgiks. Kuid vähem kui aasta hiljem taotles Loblaws Financial Holdings pangalitsentsi. Mille saades asutati Glenhuron Bank Ltd.
Tegutseti rahulikult ja vaikselt kuni 2015. aastani, kui Canada Revenue Agency (CRA), Vahtralehemaa riigitulude amet, leidis, et Glenhuron ei ole päris pank, eksisteerib vaid selleks, et maksudest hoiduda.
Faktid olid CRA poolt selgelt esitatud. Pank see ei saanud olla, kuna Barbadose kodanikule keelati selle teenuste kasutamine. Glenhuron, välispangana, hiilis nii mööda kohalikest seadustest. Panga sissetulek olenes vaid Loblaws grupi firmade rahade investeerimisest ning nende rahadega laene ning fondide asutamist võimaldades. Selline sissetulek kuulub Kanada seaduste järgi maksustamisele, kuna Loblaws Financial on siinne firma.
CRA on 2015. a. saadik nõudnud maksmata makse Loblawsilt seoses Glenhuroni tehingutega. 17. jaanuaril kirjutas CBC vanemuurivreporter Zach Dubinsky internetis, et Loblawsi arve võib olla $404 miljonit. See arv hõlmab intressi, trahve ning ka Ontario makse, mida Ottawa kogub provintsi huvides.
See pole kõik. Paradise Papers, saksa ajalehe Süddeutsche Zeitung reporterite uuring offshore ehk maksude vältimiseks võõrsil asutatud firmade tegevusest, leidis 13,4 miljonit elektroonilist dokumenti, mis kinnitasid ebaseaduslikke investeeringuid. Nende hulgas figureeris ka Loblaws.
Asi on nii kaugel, et toimub kohtuprotsess. Loblaws väidab, et nad ei ole midagi valesti teinud. CRA omakorda juhib tähelepanu sellele, et Glenhuroni „seemneraha” saadi Loblaws filiaalidelt, mis asuvad Madalmaades ja Delaware’is, USAs. Oleks need rahad jäänud filiaalidele, oleks nad kuulunud maksustamise seaduse alla CRA reegleid jälgides. CRA on kohtule esitanud kinnituse, et Loblaws muutis Barbadoses nime, mis oli otseselt firmaga seotud, Glenhuroniks, et suunata tähelepanu mujale. Näiliselt välispank, Glenhuron kuulub aga tervenisti Loblawsile, seega pettus, mis nõuab trahve.
Dubinsky kirjutab, et Loblaws on tarvitanud igat võimalikku legaalset puiklemisvarianti, et kohtu ette mitte astuda. Kohtunik, kellele afäär on määratud otsustamiseks, on Dubinsky järgi sellise laveerimisega kannatuse kaotanud ning nõudnud, et aprilliks käivituks lõpuks kohtuprotsess, mida Loblaws, mitte CRA, on juriidiliselt õigete, moraalselt valede, palvete tõttu edasi lükanud.
Pettumus Loblawsis on suur. Kui 1980-aastatel alustati President’s Choice margiga, mille eesmärgiks oli odavamalt toitu letile tuua, ka huvitavat uut kaupa (präänikutest kohvini, sügavkülmetatud „kähku” toite, kodumajapidamisetarbeid jpm), siis oli põhjust seal sisseoste teha.
Kuid nüüd on küsitav, kas Loblawsile enam raha viia. Tüssavad leiva hindadega, pidid viisi leidma, kuidas kundet koorida. Tasemel palka ei soovi maksta, väldivad riigi ühe suurema ettevõttena (Galen Weston isa ja poeg on Kanadas rikkuse poolest nr kaks ja kolm, miljardärid) maksukohustusi, ja hämavad veel otsa, et nad ei ole eksinud. Ei mingi kinkekaart korva leivahindade kõrgeks kruttimist. Ei mingi vabandus võõrsil olevate pangandusseaduste taha pugemisega saa firma mainet päästa.
Või kas lühikese tähelepanuvõimega tavainimene, kellel Loblaws on lähim toidukauplus, lööb käega ja arvab, et see on „osa äritegevuse hinnast”, nagu siin maal tihti öeldakse? Kurb, et sellised asjad võivad ahnuse tõttu juhtuda. Teadagi, kelle arvel. Tavaliste perekondade, kes kuigi vahest nii tahaks, ainult õhust ja armastusest ära ei ela.
Tõnu Naelapea, Toronto
