Teisipäeval vallandas – just vallandas, Trump on kuulus selle lause eest – president Rex Tillersoni, riigisekretäri, meie mõistes välisministri. Otsus kinnitab seda, et Trumpi õukonnas on, nagu Shakespeare Hamletis kirjutas, midagi mäda. Vaevalt aasta ametis olnud Tillerson ei olnud selgelt õige valik, vaatamata ta kogemustele kui Exxon/Mobil hiidnaftafirma peamehena. Ega ta inimlikule küljele – Tillerson oli Ameerika skautide ühingu tsiviiljuhiks sajandi algusel. Kuid välispoliitikasse poleks teda pidanud kunagi suunama.
Veel Trumpi valimiseelsetest lubadustest. Ta kinnitas, et USA huvid on tähtsamad kui rahvusvahelised mured. Ning nii on ta üldiselt käitunud, kuigi ta siutsud kinnitavad, et tal on silm ikkagi mujal toimuva peal. Ent ministrid ja ametnikud on selleks olemas, eriti maailma võimsama riigi valitsuses, et kohustusi täita, mitte presidendi kapriiside järgi otsuseid langetada. Kuna Trump siutsu kaudu teatas Tillersoni vallandamisest, mitte otsesel kohtumisel, on see ilmekas näide tema isemeelsest tujukusest, tundlikkusest.
Trump ei ole välispoliitiliselt inimõigustest huvitatud. Ka Tillerson ei näidanud suurt huvi. Pigem katsus endine ärimees riigidepartemangu ümber korraldada nagu see oleks ettevõte. Vähendades markantselt – pea kolmandiku võrra – nende eelarvet, koondades töökohti, jättes nimetamata saadikuid. Äritegevuses on see ehk arusaadav. Välispoliitikas mitte.
Pea kõigi hinnangul on kõige lühemat aega ajaloos Foggy Bottomis tööd juhtinud Tillerson ka ehk viletsaim valik riigisekretäriks olnud. Ent see ei muuda seda, kuidas Trump ta kohalt eemaldas, ning samuti ei vasta küsimusele – miks teda üldsegi kohale nimetati.
Juba on Valge Maja administratsiooni võrreldud kaubahoone pöörduksega. Üks tuleb sisse, teine välja, sõltuvalt presidendi tujudest. Ning see ei ole riigimehelik.
Pealkirja inspiratsioon tuli Uku Masingult. Poeet aga kirjutas Toonela jõest. Olukord Washingtonis on selgelt udune, loodetavasti näitajad ei ole sügavama kriisi suunas.
