MK: (naerab) See oli legendaarne pihikseelik! Seda laenasid hiljem minu käest veel mõnedki tulevased emad. On selline uskumus, et kui sul endal ei ole veel poega, aga kangesti tahad, siis tuleb kanda selle raseda riideid, kes on just poja sünnitanud. Minu ühel põlvkonnakaaslasel olid tütred, aga poega polnud. Siis ma laenasin talle oma riided, hiljem tahtis keegi veel just nimelt seda koledat ruudulise passega pruuni pihikseelikut laenuks ja nii ta rändama läkski… Nõukogude ajal olid ju kehvad olud ja pihikseelik oli tollal rasedate naiste mitteametlik vorm. Naistekliiniku ukse taga olid enam-vähem kõigil sellised riided – tõepoolest, koledad ruudulised passega pihikseelikud või kleidid. Ma olin ise selle seiga täitsa unustanud, aga jah, see üks legendaarne riidetükk tõesti oli, mis ilmselgelt kandis maagilist väge – vähemalt kahel juhul täitsa töötas!
LK: Kuidas sa sattusid folkloori õppima? Oled pärit väikesest maakohast. Kas kasvasidki üles folkloori keskel, ahju taga vanaema jutte kuulates?
MK: Mina, nagu paljud pärastsõja-aegsed nõukogude lapsed, olime suuresti oma vanaemade lapsed. Tol ajal sai ema lapsega kodus olla vist umbes kolm kuud. Siis tulid nädala-lasteaiad – lasteaia-ealised lapsed toodi esmaspäeval sinna ja reedel viidi koju ning mingi seadusepunkt oli ka, et last ei olnud soovitav üldse vahepeal koju viia, isegi kui oli see võimalus. Oli päris õudne tunne seal nädala-lasteaias olla – kui vanaema haiglas oli, ma olin seal üsna pikalt. Näed, kuidas sinust minnakse õhtul tuimalt mööda ja ei võeta koju kaasa. Aga sündinud olen tõepoolest Eesti-Läti piiri ääres, Võrumaal Saru-Mõniste kandis. Sealtkandist on pärit sellised Eesti kultuuriloos tähelepanuväärsed inimesed nagu luuletaja Raimond Kolk, Sarvede suguvõsa „grand old man“ matemaatikaprofessor Jaan Sarv, nüüdisaegne kirjanik Rein Põder. See oli ja on selline Võrumaa nurk, kus kuni kooliminekuni oli minu kodukeeleks võru keel. Eesti kirjakeel on mul tegelikult kolmas keel, sest minu isapoolses suguvõsas olid lätlased ja nendega sai läti keeles suheldud. Eesti keelt ma õppisin lugema lapsena Jaan Lattiku raamatutest, kus võru keel ja kirjakeel olid mõlemad kenasti läbisegi olemas.
Mu ema töötas Saru raamatukogus lühikest aega raamatukoguhoidjana. Eestist lahkunud või muidu ebasoovitavate kirjanike teosed ju hävitati pärast sõda. Aga Lõuna-Eesti metsade ja mägede taga suhtuti seadustesse „loovalt“ ja nii jõudis ka mulle koju üsna palju kas maha kantud või keelatud raamatuid – punase pliiatsiga oli kirjutatud peale, et keelatud ja kaaned küljest ära rebitud, nii et autorit polnud võimalik kindlaks teha. Sain lugemise küllalt vara selgeks, nii nelja-viieselt. Tegin vahet ka suulise võru keele ja kirjaliku eesti keele vahel. Lõunaeesti-pärasused on mul siiani eesti keeles alles, vahel löövad välja ka, eriti sõpradega suheldes. Võru keelt räägin-kirjutan mõnuga ja vabalt. Läti keeles rääkimine jäi kahjuks 10-11-aastaselt tagaplaanile, sest manalateed läksid sugulased, kes minuga selles keeles suhtlesid. Aga ega ma Lätis ennast kotti ajada ikka ei lase! Eelmisel aastal pojaga Riias konkursil olles õnnestus mul mõned lätlased ära petta – nad arvasid, et oskan läti keelt tunduvalt paremini, kui ma tegelikult räägin. Aga aru ma lihtsamast jutust saan ja kuigivõrd lugeda oskan ka.
LK: Kuidas sa siis ikka rahvaluule maailma sattusid?
MK: Ma läksin tegelikult keskkooli bioloogia-geograafia süvaõppega klassi ja mu tugevaim külg oli botaanika kõrval hoopis ajalugu. Kui oleks olnud teine aeg, mitte Brežnevi aeg, siis ma oleksin kindlasti läinud õppima ajalugu, sest tervislikud põhjused ei lubanud mul õppida seda, mida ma oleks tahtnud – kas geoloogiat või botaanikat, sest loodusteadustes tarvilikud välitööd paraku mu tervisele ei sobinud. Vabariiklikel olümpiaadidel tegelesid meie, lastega, toonased suurkujud alates Jaan Eilartist, kes oskasid siduda loodusteadust, pärimust ja kultuuri, siis hakkas see asi mind huvitama. Pärimuskultuur oli mul tõepoolest „tasuta kaasandena“ pärandiks saadud – vanade inimeste lood ja laulud, mis paljudele tänapäeva noortele pole enam mitte lihtsalt minevik, vaid kauge müütiline enneminevik, see kõik oli lapsepõlves minu päris elu.
Pärimuse kandjana olin kokku puutunud teemadega, mida Nõukogude Eestis väga ei uuritud – näiteks rahvausundit ja rahvameditsiini. Aga aspirantuuri astumise aeg jäi mul juba sellesse perioodi, kui Eestis hakkasid puhuma vabamad tuuled, hakkasime suhtlema Helsingi ülikooliga. Noor inimene, kes tahab teha teadust, on ikka natuke ninakas. Ta tahab näidata, et tema teab ka midagi. Mina samamoodi – kui sa loed kuskilt, et seda või teist kommet ei ole või see on hääbunud, siis vehid käte-jalgadega vastu, et vabandust, aga see on „meil seal“ ju täiesti olemas. Mind pole folkloristika kunagi huvitanud kirjandusteaduslikust seisukohast, vaid pigem etnoloogia võtmes: kuidas inimene maailma mõistab ja tõlgendab ning miks tekivad rahvapärased stereotüübid, miks inimesi ei rahulda pelgalt teaduslik maailmapilt ning miks rahvausund elab väga erinevatel viisidel edasi. Seda eriti praegusel ajal, kui me räägime (ka) Eesti ühiskonnas killustatud ja võib öelda, et tõejärgsest maailmast, kus meie ilmapilti mõjutavad erinevad rahvad ja kultuurid, arusaamised ja tõekspidamised, mis kärmelt levivad veebikeskkonnas. (Pikemalt Eesti Elu 29. märtsi paberlehes.)
Lea Kreinin, Tallinn