Lubadusel, kas valijaid püüdes või ametliku eelarve osana, on palju viltu. Esiteks. Ükski abielupaar ei tohiks kaaluda lapse saamist, kui nad ei suudaks majandada tasemel ta kasvatamist. Mugavusriigis on asjad läinud selliseks, et riik „peaks“ neid kohustusi täitma, mis on lapsevanemate omad. Ajalooliselt on abiks olnud vanavanemad. Teame, selles eas pole lihtne igapäevasega toime tulla. Omast taskust peaks see raha tulema, kui üks lapsevanem ei saa titega kodus olla. Või siis palgata eelisvariandina lapsehoidja. Üks-ühele suhe on palju parem kui suures sõimes, kus ei saa igale lapsele täit tähelepanu anda. Sellises sõimes kannatab laps. Vanemad aga käigu tööl julgelt edasi, kohustustest vabastatuna… Muide, riigiankeetidelt tühistatakse varsti mõiste isa ja ema, kui sotsiaalmeediat uskuda. On vaid vanem 1 ja 2!
Inglismaal tuntakse kodus elavat lapsehoidjat kui nannyt. Ja nanny riiki tuntakse Põhja-Ameerikas kui sellist, mis kõigile vastu tuleb, pehmeid seadusi esitab, pakub hüviseid, et kellegi konnasilmale ei astuks. Näiteks väsinud vanemate.
Ontario pole viisteist aastat olnud tsentristlik. Wynne ainult kinnitab seda. Ei tea, kuidas sellist ülikallist lubadust saaks tagada, nii et seda ei kuritarvitataks. Kuidas teha kindlaks, et mõlemad vanemad peavad tööl käima? Või käivadki? Kuidas tehakse kindlaks, et väsinud lapsevanem ei istu neil tundidel kodus, teleka ees, tänutundes, et on vähemalt töötundidel rahu saanud?
Tutvusringkonnas on üks sotsialistlike veendumustega abielupaar. Selles eas, millest juttu, viidi nende kaks koolieelikut nädalalõpul vanaema juurde. Et vanemad saaksid rahulikku nädalalõppu nautida. Kuidas aga nädala sees, õhtuti? Keldrikorteris elas teine vanaema. Kes aga ka tahtis natuke enesele aega. See on paljudele võõras olukord. Aga vähemalt lapsed said selle olulise üks-ühele tähelepanu, kinnituse, et neid armastati, nende eest tasemel hoolt kanti.
Lapsevanemaks saada on lihtne. Lapsevanem olla on hoopis teine ooper. Aga kui vaeva on nähtud, siis saab ka rõõmu tunda. Elu lõpuni. Laps, kes teab, et ta on rohkem kui järeltulija, kasvab ka ühiskonna oluliseks osaks. Ei ole elus mingit garantiid, aga selline tavaliselt ei esita koormusi riigile. Näiteks kuritegevuse kaudu. Sõltlaseks saades. Haiglaravi vajades. Mis kõik läheb maksma ühisest taskust.
Kui see ühine tasku – vanavanemateni välja, ka nende, kes on vallalised kas soovi või paratamatuse tõttu – nüüd jubagi hiidvõlakoormate all ägavas Ontarios annab võimaluse elu muresid kergendada, siis muidugi võetakse seda vastu. Per capita Euroopa rikkam riik Norra, tänu naftale, on heldete riigiprogrammidega lubanud kodanikule palju mugavusi. Mida tänulikult vastu võetakse, isegi kui pole vaja. Inimlik ju.
Rootsis, samuti vasakpoolse lähenemisega, on ammu paljud terved kodanikud kasutanud üliheldet haigustepäeva programmi, kõiki aastas antud päevi võttes. Et hüvitus, nii nad seda näevad, kaduma ei läheks. Ons mõni ime, et Euroopasse voolav põgenike laviin seab lõppsadamaks Skandinaavia?
Lastekasvatamine nõuab enamat kui pelgalt raha. Wynne on ise vanaema, peaks tundma lapsekasvatamise väljakutseid. Ning kohustusi. Ja rõõme. Mingil hetkel ta otsustas, kuna see on ju otsus, alustada pärast lahutust kooselu teise naisega, leivad ühte kappi panna. Abielu on termin, mis peaks olema ainult naise ja mehe vahelist vahekorda kirjeldav.
Wynne’i sõnum oli just keskklassile, ka rikkamatele, nagu ülalmainitud sotsialistlik abielupaar, kelle sissetulek on päris hea. On ju nii, et ema, kes Bay Streedil head töökohta ei soovi kaotada, kiidab selle idee heaks, kuna siis saab ta süütundeta tagasi tööle minna. Kui ka need, kes pingutavad oma maja kinni maksta, et ei peaks ometi Regent Pargis elama. Just nemad langetavad valimissedeli. Regent Pargis, vaevalt.
Kui varem suunati peaaegu reflektselt hääl liberaalidele Ontarios, nüüd on see üldsusele vastuvõetamatu. Kellele aga toetust anda? Poliitikud on ainult võimule saamisest huvitatud. Või selle pidamisest, nagu gallupite järgi isikuna, juhina, väga ebapopulaarne Kathleen Wynne.
Tõnu Naelapea, Toronto
