Arhitektid ja nende looming on näitusel esitatud koos huvitavate vahetekstidega. Mihkel Bach on arhitektide pikas ja uhkes reas esimene, kelle loomingule tähelepanu pööratakse. Just tema oli uuendaja, kes tõi moodsa Euroopa arhitektuurikäekirja Kanadasse. Paljud hilisemad arhitektid on Bachi õpilased olnud. Bachi tuntuimaks tööks on Peetri kirik. Näituselt saame ka teada, et selle kiriku torn ehitati alles hiljem ning et algselt oli kiriku otsasein tehtud klaasist. Tolleaegsele vanemale põlvkonnale oli aga ehitis liiga moodne – nemad oleksid eelistanud midagi traditsioonilisemat.
Kõik näitusel kujutatud arhitektid on omanäolised. Akadeemilises maailmas jõudis kõige kaugemale arhitekt Ants Elken, kes elas viljakat loomingulist elu kuni kõrge vanuseni. Uno Prii arvukas looming jääb korteribuumi aegadesse – tema oskab betoonist kujundada isikupäraseid hooneid maitsekate ja originaalsete detailidega. Elmar Tampõldu – esimest Kanadas diplomeeritud Eesti arhitekti tuntakse eelkõige Tartu College’i rajajana. Andeka Taivo Kapsi elutee jäi lühikeseks, kuid ta on ennast kirjutanud Kanada arhitektuurilukku oma modernistliku loominguga. Laiahaardeline Henno Sillaste jõudis tegeleda ka Metsaülikooli loomisega ning oli üks esimesi, kes külastas juba 1960. aastate lõpus Eestit. Ta projekteeris mitmeid hooneid ka Tallinnas. Eestis on projekteerinud ka Tõnu Altosaar. Praegu töötab Eestis Kanadast sinna kolinud Lembit Tork.
Näitusel on juttu ka Eesti Majast ning selle kahest juurdeehitusest (Bach ja Laikve). Oma koha on väljapanekus saanud ka uue Eesti keskuse projekt (Thomas Tampõld ja Alar Kongats), sillutades sellega Kanada Eesti arhitektide tee tulevikku. Kui mainitud projekt muidugi kunagi käiku peaks minema.
Kiirest ajast hoolimata oli näituse kuraator Jarmo Kauge nõus vastama paarile Eesti Elu küsimusele.
Kui kaua selle näituse tegemine aega võttis?
Alustasime eeltöödega ligi kolm aastat tagasi. Piret Noorhani tegi Eesti Arhitektuurimuuseumis käies ettepaneku, et võiks koostööprojektina võtta ette ja teha väikese näituse eesti arhitektidest Kanadas. Olin siis ise just valmis saanud näituse ja raamatu Ameerikasse Detroiti elama ja tööle läinud väliseesti arhitektist Roman Koolmarist – tema tehtud on Dyeri memoriaal Muskokas, nii et sealt Kanada arhitektidega jätkata tundus loogiline. Veetsin kokku kolm kuud Toronto arhiivides ja raamatukogudes ning käies vaatamas eestlaste pärandit.
Kuidas jääd rahule Tallinna näitusega?
Tallinna näitusega olen väga rahul. Toronto näitusega, mis oli Tartu College'is üleval septembrist veebruarini, olen samuti. Kahju ainult sellest, et Toronto näitust polnud võimalik laiematele rahvahulkadele tutvustada – eks see ole märk sellest, kui väga on VEMU-l vaja korralikku näitusesaali.
Mida sooviksid edasi öelda “Eesti Elu” lugejatele?
Abilisi, keda tänada, on olnud liiga palju, et kedagi eraldi välja tuua, see nimekiri võtaks terve ajalehe enda alla. Sõnumit Toronto lugejatele saab lugeda peagi ilmuvas raamatus, mis sisaldab kõike seda, mis näitusel, ja väga palju muudki.
Lea Kreinin, Tallinn
PRESSI FOTOD
FOTOD: Lea Kreinin (2018)
