Paraku selline mõiste muutub hägusamaks tänu sotsiaalmeediale, ning nö valeuudistele. Mis käivad käsi-käes ja vaieldavalt mõjutavad paljude muidu selge mõistusega inimeste arusaamisi toimunust. Seda ei saa ette heita – infoülekülluses on raske langetada erudeeritud, kaalutud otsust. Kõik sõltub ju esitusest, võimest veenvalt argumente esile tuua.
Maailma 180-st riigist on Eesti WSB maakaardil värvitud kui valge riik – vaba. 12. kohal. Pressivabaduse indeksis nr. 1 on juba mitmendat aastat järjest Norra. Eesti saab kokkuvõttes aga rahuldava hinde osaliseks, RSF viitab sellele, et Eestis on vaid kaks suurt meedia ettevõtet: Eesti Meedia on Baltikumi suurim meediakontsern, mille tegevus hõlmab trüki- ja internetimeedia sisutootmist ja ka televisiooni ja raadio tootmist. Omanikuks eesti investorid. Ja siis Ekspress Grupp, mis on rahvusvaheline kontsern. Kolmas mõjuvõimas infolevitaja on ERR – Eesti Rahvusringhääling. ERR on sõltumatu avalik-õiguslik juriidiline isik. RSF ei tunne muret, et väikese riigi infolevi on vaid kolme ettevõtte kätes.
Kanada üle aga, mis tänavusel RSF maakaardil on helekollaselt märgitud (ajakirjanduslik nali sobiks ehk siia), mis näitab, et riik pole vaba, aga selle poole, tunneb RSF natuke muret. Rõhutades, et peaminister Trudeau lubas küll valimiste eel sätestada vaba meedia, kuid pole samme astunud. Nimelt Kanada Põhikiri ei taga olulisi vabadusi. Näiteks ajakirjaniku allikate õiguste kaitset.
Muret avaldab RSF USA kohta, 45. kohal. Samuti helekollane. (Tumekollane on juba piirangute, tsensuuri poole liikumise värving.) Seal on polariseerunud eriti teleuudistes infokajastus, mis on mitmeti problemaatiline. Ka sealne sotsiaalmeediasse kiindumine, uskumine on osa ameeriklaste madalast reitingust. Kui võrrelda Venemaa 148. kohaga, nimestiku viimase, Põhja-Koreaga, ei tuleks Ameerikas aga muret tunda.
RSF raport on internetis saadaval. Seda saab uskuda, ajal kui meediavabadust pole enam lihtne defineerida. Nii teada, keda vaevaks võtta jälgida, lugeda.
Tõnu Naelapea, Toronto
