Freeland on olnud pärast seda, kui teda usaldati mõjuvõimsa portfelli kandmisega, olnud persona non grata Venemaa meedia manipuleerijatele. Mitte ainult asetati talle keeld Vene territooriumil astuda, aga ta perekonna ajalugu on esitatud kui kinnitust, et teda ei tohiks usaldada.
Vist on desinformatsiya meistrid Piiblit lugenud. Teises Moosese raamatus seisab, et Jumal „ ei jäta süüdlast [patust] karistamata, vaid nuhtleb vanemate patud lastele ja lastelastele kolmanda ja neljanda põlveni!“ (2 Mo 34:7) Sama mõtet on inglaste kirjanduse suurkuju William Shakespeare näidendis Veneetsia kaupmees rõhutanud, et isa patud asetatakse laste rüppe.
Põhjuseks annavad hämajad selle, et Freelandi emapoolne vanaisa Michael Chomiak oli Teise maailmasõja ajal, kui sakslased olid Ukrainia vallutanud, ukrainakeelse ajalehe Krakivs’ki toimetaja. Nagu sõja ajal okupeeritud riikide ajalehtedega ikka, peegeldati seal siis vaid natsismi seisukohti. Väidetavalt oli Joseph Goebbels, ise valede esitajate hulgas ajaloo esinumbrite hulgas ägedalt just Krakivs’ki suuna taga. Nõudes isiklikult, et propaganda oleks pidev ja halastamatu.
Fakti, et Freelandi vanaisa oli sel kohal, ei eita keegi. Küll aga on kuhjaga kinnitust, et ta vastu tahtmist astus toimetaja kohale. Kui Moskva asus Freelandi vanaisa töökoha tõttu mustama, siis välisminister esitas kampaaniat ümberlükkavaid fakte. Kuid kes seda mäletab tänapäeva sotsiaalmeedia ajastul.
Meie rahvas, kes kannatas fašistide ja kommunistide all, teab, et ellujäämine tähendas pahatihti kuulekust. Meedias eriti. Kaasajooksmine oli muidugi olemas, aga vaieldavalt enamus ei soovinud kuuli kuklasse, küüditamist või vangistust. Patarei vanglas, mille maha müümist nüüd Eesti riik kaalub, istus sõja ajal kinni nii mõnigi patrioot, kelle ainus süü oli selles, et jätkas teiste oskajate puudusel oma elukutsel toimetajana, raadiomehena. Tean isiklikult mitmest, kes seda saatust üle elasid. Kuulnud nende kogemustest.
Küsitav on Piiblile ja Shakespeare’ile vaatamata, kas on üldsegi võimalik lapselast seostada eelkäija minevikuga. Kas geenid viivad kollaboratsioonile? Nii Moskva arvab. Möödunud nädala reedel vilksas lühiteade CBC, Kanada riigiringhäälingu võrgulehele, et agarad agitpropagandistid on jälle atakeerinud Freelandi. Kuna ta julges Torontos taas suunata tähelepanu Moskva valedele. Venemaa riigiringhääling VGTRK asetas eetrisse kuueminutilise video, mis laimas nii Freelandi kui ta vanaisa. Rõhk sellel, et kollaborandi lapselaps ei saa ju muu olla kui ise Venemaa vastane.
Teadagi aga ei võta Kreml omaks kommunismi patte, veel vähem seda, mis päriselt toimus sõja ajal. Topelt standarditega ammu tuttavaid ukrainlasi ja eestlasi värske rünnak ei üllata. Kuidas aga suhtuvad need, kelle tähelepanu võime on tänu sotsiaalmeediale piiratud, kes on kõrghariduse saanud marksistlikelt professoritelt, kes ainult, tänu ühele lobile, keskenduvad vaid natsismi pahedele? See on ainus põhjus, miks valeinformatsiooni kampaaniaid käivitatakse, kuna nendel on siiski fakte eirates mõjuvõim.
Vanaisad võivad ka teed sillutada. Kui sai päevikus mainitud, et Donald Trump kasvatas heade äriotsustega oma vanaisalt saadud varanduse, siis sai see kriitika osaliseks, kuna kirjutasin, et presidendi eelkäija murdis mitmeid seadusi ning oli kuulus bordellipidaja. Kuid egas see ta pojapoega veel samasuguseks tee. Isegi kui teatud sarnasused on vanaisa ja poja suhtumises olemas. Ning see fakt ilmselt mõjutas ka Moskvat. Sealsed mahhineerijad olid väidetavalt hiljuti meedias kulutulena läbiva (kulutuli, kuna kustus ka kiirelt, ilmselt ei olnud fakte kinnitamaks väidet) presidendi ja väidetava lõbutüdrukute urineerimisskandaali uudise taga, ei peatu vist mingi nõksu kuritarvitamise ees.
Paljud rõõmustasid, kui Freeland nimetati olulisele ministrikohale. Ta on ajakirjanikuna ja ukrainlasena kaua, kaua juhtinud tähelepanu Moskva jultunud valskusele, ajaloo moonutamisele. Ta on Kremlile ohtlik. Niisiis ka nende laimuorbiidis. See juba peaks kinnitama, et ta räägib tõde. Kuna see oli sovjeetidele punane rätik. Ja see, mida ka praeguse Novarossija putinistid ei talu.
Hõlpsasti petetav, mitmeti kergeusklik inimene pole tänapäeval paraku erand, aga peavoolumeedias esindatud liig tihti. Just neid tuleb harida, just neile tuleb meelde tuletada, et mis ida poolt eetrisse jõuab, on alati poliitilise eesmärgiga. Siinse poliitilise süsteemi õõnestamiseks. Nii kaua, kui Freelandi taolised julgelt Kremli strateegiat paljastavad, on lootust, et kommunismi käsilased, nende oligarhidest ja kleptokraatidest järglased kõiki ei suuda petta.
Tõnu Naelapea, Toronto
