NATO pressiteate järgi jälgib Siili enam kui 30 vaatlejat, kaasa arvatud Venemaalt ja Valgevenest. Esindatud on ka Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon kui ka teised rahvusvahelised NGOd. Mida teevad Venemaa vaatlejad? Teadagi on Baltikumi ruumis toimuv nende huviorbiidis, teadagi on nad huvitatud NATO relvade võimetest, kaitseväelaste õppest ning ka NATO liitlasriikide sõjaväelaste tasemest.
Sellised rahvusvahelised õppused on olulised. Need ei ole piikide täristamisena mõeldud, nii nagu Venemaa manöövrid Läänemere või Musta mere ruumis pahatihti paistavad olevat. Väljaõpe kinnitab usaldust partnerite vahel, tagab ka tehnoloogilise arengu saavutuste praktilist rakendust, vajalikke kogemusi.
Siili õppuse alguspäeval teatas rahvusvaheline rahu uuriv instituut Stockholm International Peace Research Institute (SIPRI), et mullu kulutati globaalselt 1,739 triljonit dollarit militaarsetel eesmärkidel. Triljon on tuhat miljardit. Määratu summa.
SIPRI järgi on arvestatud kõigega. Palgad ja hüvised, õppused, baaside ehitamised, uute relvade arendamine jpm on kõik lõppsummasse sisse arvestatud osa. SIPRI raportis on relvaostu poole suunatud rahad vaid murdosa militaarkulutustest.
Siiski, arvud hirmutavad. Patsifistid kardavad, et rahu ei leidu kunagi. Suurim rahakott, eelarve on teadagi USAl. Ameeriklased, isegi Trumpi ajastul, ei tõstnud mullu kulutusi. SIPRI toonitas, et Hiina kulutused tõusid taas markantselt, nii jätkates trendi, mis on juba kaks kümnendit näidanud agressiivsust. Venemaal aga, kus majanduslikud mured on teravamaks läinud, langes kogusumma, mida sõjategevuse poole suunati esmakordselt 1998.a. saadik. Kas positiivne näitaja?
Kuid Siili osatähtsust ei saa pelgalt osavõtjate arvudega mõõta. NATOga koostöö on osa Eesti julgeolekupoliitikast. Rahuoperatsioonides osalemine Eesti pinnal kinnitab, et rahvusvaheline julgeolek on jagamatu.
Tõnu Naelapea, Toronto
