Ontarios on juhi roll päevakohane. Parteiliikmed valisid juhi. Valijad aga otsustavad partei poolt kinnitatud kohaliku kandidaadi lubaduste, võimete järgi. Süsteemi viga, kuna rahvast ei usaldata, et otseselt tulevase peaministri kohta sõna ütelda. USAs, kus otseselt president valitakse, on määravaks Valijate Kolledž. Põhikirja koostanud asutavad isad tagasid nii, et ükski võimas, rahvarohke osariik ei otsustaks tulemust. Oleks see nii olnud 2016. a., oleks tänu 4 ½ miljoni hääle võrra Kalifornia osariigis võitnud Hillary Clinton tänane USA president. Arv seletab ta pooldajate halinat, et tulemus ei olnud demokraatlik. Kuid oli. Mujal USAs võitis Trump häälte enamuse. Võimas võit ühes osariigis oleks teiste 49 osariigi soovid nurjanud.
Justin Trudeau, keda võib populistiks pidada, pääses Ottawasse võimule vähem kui 40% toetusega. Trudeau kui populist, pärite? Sest ta näitas energiliselt valimiste kampaanias värsket verd, lubas uue luuaga tõmmata parlamendi koridorid puhtaks. Positiivne näitaja. Negatiivseks aga võimule pääsedes, lubadusi mitte täites, olles vaid karismaatilise inimesena rahulolematute valijate tähelepanu püüdnud.
Populiste nagu riigijuhte, võib olla mõlemast äärmusest. Kuna valija saab aru, et parteijuhi suhtes ei ole valikut, siis ei toetata neid, nagu muidu võiks arvata. Gallupid pole enam kinnituseks, sest nagu hilisajalugu demonstreerib (Trump, Brexit) on rahva arvamuse esitamine tihti ekslik. New Square, Ontarios asuv mitteriiklik küsitlemisfirma, avalikustas nädalalõpul sellised tulemused. Kuigi Doug Fordi partei juhib hetkel otsustanud valijate hulgas, toetab teda juhina vaid 16% inimestest väljaspool suur-Torontot. NDP juhti Andrea Horwathi 15%, peaminster Kathleen Wynne’i vaid 6%.
Provintsi pealinnas ning selle ümbruses, kus eliit pesitseb, on Fordil 18, Wynne’il 14 ja Horwathil 12 protsenti toetust. Hirmuäratavalt madal reiting igale, paneb muretsema, mis saab.
Ent kui süvariigi mõistest aru saada, siis pole ju oluline, kes rahva raha suunab, tegevust määrab. Jurist ja Columbia Ülikooli professor Philip Hamburgeri sulest ilmus mullu teos The Administrative Threat, administratiivne ähvardus [valitsemisele]. Pole veel jõudnud seda laineid tekitanud raamatut lugeda, kuid arvustuste järgi tasub seda teha. Roger Kimball, The New Criterion toimetaja, on juhtinud sellele tähelepanu. Hamburgeri teesi kohaselt administratiivne riik (ka regulatoorne-, süvariik) on riik riigis. Tegutseb poliitikutega paralleelselt, koostatud valimata bürokraatidest. Hamburgeri järgi on see amorfne agentuuride ja regulaatorite kuhjatis „Ameerika valitsusviisi domineeriv realiteet” ja on tunginud kõikjale majanduslikus ja ühiskondlikus elus.
Eks ta ole nii mitmeti ka Kanadas. Bürokraatidel on määratu võim, regulatsioone ja seadusi on ohtralt, tavakodanikul ei jää muud üle, kui nende nõudmiste järgi tegutseda. USA Põhikiri vähemalt eraldab seadusandliku, legislatiivse võimu juriidilisest. Hamburgeri järgi administratiivne riik on mehhanism, mille läbi on mõlemaid võimalik vältida. Hamburger rõhutab, et nii tegutseb selline riik Põhikirja väliselt.
Vähem mainitakse süvariigi tumedamat osa. Inglise keeles on see deep state. Mõiste sügav tähendab ka salajasust, sügavalt sissejuurdunud olekut. Paljude riigivõimu piiranguid soovivate hulgas nähakse eriti salaluureorganeid kui võtmeosa süvariigist. Omakorda, tembeldatakse neid murelike kodanike esitusi pahatihti naiivsemate poolt konspiratiivteooriate hulka kuuluvateks. Mida nad tingimata ei ole. Arvestades USA oludega, kus luureorganeid on arvukalt, nii riigisiseste, -väliste kui ka globaliseerumise huvides salaja tegutsevaid, privaatsust, inimõiguseid eirates, on seal põhjust muret tunda.
See pole kassandralik õnnetuse ennustus tuleviku kohta. Kreeka mütoloogia järgi oli Kassandral võime tuleviku ohtude eest hoiatada. Ajalukku on ta läinud ennustajana, keda keegi ei usu.
Kui ontariolased juba oma poliitparteijuhte ei usalda provintsi juhtima, kui valdavalt Lääne riikide juhid pole, peale USA olulise eeskuju otseselt rahva poolt valitud, siis milleks enam valimiskasti juures käia? Seniks, kui süvariik korraldab salajast organiseeritud riigikorra vastast tegevust, seadusväliseid otsuste langetamisi, kestab olukord nii kaua, kui mugavusriigi kodanik sellel lubab toimida. Ei mingi partei vahetus parlamendis seda muuda.
Tõnu Naelapea, Toronto
