See oli juba rännak-rännakus: kolm päeva pärast Pearsoni lennujaamas maandumist olime teel Kotkajärvele! Inimene ikka kuuletub kirjutamata reeglitele: “On kuninganna Victoria sünnipäev ja sa pead tuhandete teiste kombel maale minema.” Tegelikult enne seda oli veel üks mini-rännak.
Sõitke Tallinnast Torontosse Amsterdami kaudu
Julgen soovitada Eestisse reisijatele marsruuti Amsterdami kaudu. Tulime seda teed pidi juba mitmendat korda. (Estonian Air ja KLM.)
Eriti tore on Amsterdami Schipholi lennujaam, kus on ohtralt pikutamispindasid ja mõnulemispiirkondi. Ka väike kunstigalerii
(Rijksmuseumi nn annex) ja maailma esimene lennujaama raamatukogu, kus kohalikke teoseid lapata. Väikelaste vanematele on imeline oaas, kuhu titega varjuda. Seal on pikk lett kraanikausi ja mikrolaineahjuga ning privaatsed pesakeste-taolised nurgad pulgavooditega. See on tase! Mida Schipholis ei ole, on lastekärud, millega lennujaamas ringi kimada, see peab endal kaasas olema.
Naljakas on vaadata, kuidas Tallinna lennujaamas, kus vahemaa turvakontrollist lennukiväravani on niigi lühike, ootab pikk rivi (lausa
kahes suuruses) lastekärusid, mida lendu oodates kasutada. Suured lennujaamad – Amsterdam ja Toronto – tehke järele!
Kui peaksite reisima Amsterdami kaudu, korraldage nii, et lendude vahel oleks hea jupp aega, kas või ühel reisisihil. Meil oli 6 tundi oodata. Ei, mitte hirmus, vaid hurraa! Sealse lennujaama hoonejätk on rongijaam, kust saab Amsterdami keskjaama 18 minutiga. Kiirrongid käivad iga 10 minuti tagant. Hops ja oledki südalinnas! Jaama vastas, kus algab esimene kanalijupp, on ootamas kümneid madalaid kanalipaate, mis teile linnatuuri pakuvad. Mõned küsisid tunnise sõidu eest 14 eurot, meie valisime 8
eurot (10 CAD) küsinud kapteni. Lapsed olid tasuta, ainult nende “oranže rakette” (pulgajääd) ei lubatud pardale. Kurnamata jalga, saad võrratu pildi linnast. Lisaks tuli helilindilt neljas keeles tähtsate paikade kirjeldus.
Sealne vetelabürint on imeline: sillad, uskumatu arhitektuur kanalite kohal ja ka pinnal paatelamute näol. Eestlane vaatab, et siin vist külma ei kardeta, nii suured aknapinnad majadel ei hoia ju eriti sooja. Selgus, et kuna ukseavad on kitsad ja majadki kitsad ja kõrged, kasutatakse tänapäevalgi pööningukorruse esiküljel paiknevat konksu ja vinnamissüsteemi, mille kaudu mööbel üles ja akende kaudu
sisse tõstetakse. Kanaliäärsed piirded on jalgrattaid täis aheldatud, vee peal paat paadi kõrval. Samas terrassid potitaimede ja aiamööbliga. Inimesed ja laugud kõrvuti pesitsemas. Lauk ehk veekana on väike must veelind valge laubaga (ingl. coot). Kanalipaadilt hüppad taas rongile ja sealt lennujaama. Isegi mul üksi kahe lapse ja vankriga oli see imelihtne.
Putukapinge
Kanadas on kõik Victoria-päeva suvilahooaja esimesel pikal nädalavahetusel alati mures putukate üle. Mina eriti, kuna tegu oli
väikeste plikadega, kelle vingumist ja röökimist satikate tõttu ei ole lõbus kogeda. Selgus, et kõike saab kontrollida internetist, isegi
putukate olemasolu. The Weather Networki “Bug report” teatas, et Muskokas oli neil päevil nii mustade kärbeste kui sääskede sagedustase
keskmisest kõrgeni. Kas jätta selle pärast minemata? Ei. Pilt, mis avanes metsas, oli sootuks midagi muud, kui sitikatest must. Päikseline, tuuline, 29°, aga mitte elukaterohke. Põnevaid elukaid oli küll: lind, kes pidevalt meile hüüdis “Fii-biii, fii-bii”. See oli loomulikult Phoebe ehk kärbsenäpp. Veel saabus meie poolt pakutavat suhkruvett imema sumisev koolibri ning öö oli täis puukonnade (Eastern Gray Treefrog) sirinat, mida ainult kevadõhtutel metsas kuulda on. Eestis on kärnkonn (toad), järve-, muda-, raba-, rohu-, tiigi- ja veekonn. Isegi KÕRE ehk juttselg-kärnkonn ja VESILIK (newt), aga puukonni seal ei ela.
Üks väike tragi riisuja, kes kaljud oma vanavanaema kombel puhtaks vihtus, karjus ainult mõne üksiku korra, kui lendav koletis talle lausa kõrva sisse sattus. “Emme, mul ei kratsigi. Ma olen nende (s.t. putukate) meelest vist väga hirmutav.” Väiksem jälle ei uskunud, et konnad võivad nõnda paksus metsas “laulda”. “See on lind!” jäi ta endale kindlaks.
Taimede ja puude ülevaatus on osa iga suvilainimese kevadrituaalist. “Väike kaseke, mis on? Kas sa tõesti neid pungi tänavu lahti ei löö?” Ootame, vaatame. Õisi oli kollaseid (nurmenukk), helesiniseid (meelespea), rõõmus-roosasid (nurmnelk) ja valgeid (maikelluke). Viimaste aroom üllatas ikka ja jälle, ilmudes ootamatult nagu haldjate parv. Valged olid muidugi ka meie provintsililled trilliumid. Port Sydney poemüüja küsis, kas trilliumeid metsa all on, küla vahel olevat hirved nad kõik nahka pistnud.
Mul oli esmakordselt kiusatus tuua lilleseemneid Eestist Kanadasse kaasa. Odava hinnaga saadud kergekaaluline imeline kingitus. Mõtlesin,
et miks neid siia tuua ei tohiks; nad on tillukesed ja kuivad ega nendega ometi saa haigusi levida… Või kas on võimalik, et eesti rukkilill vallutab kõik võõra riigi teeperved nagu omal ajal Purple loosestrife (harilik kukesaba)? Viimasel hetkel lõin põnnama, ei tahtnud mingit tollijama ja jätsin need koju kapile: nõmmliivatee, nurmnelk, kiviktaimla segu ja HABENELK, mida mu Memm magusaks Villemiks nimetas (Sweet William). Kuna need kõik on ennegi meie krundil kasvanud, tahtsin taastada kunagist jõulist lillepilti ja mõtle, kui siis Eesti seemnete läbi…
Amsterdami lennujaamas märkasin, et müüdi lõiketulpe, aga ka igasugu lillesibulaid ja minu suureks üllatuseks seemneid. Tõttasin leti juurde pärima, kas siis tõesti tohib lilleseemneid Euroopast Põhja-Ameerikasse viia? Väideti, et nende omi küll, kas siis teisigi? Kanada immigratsioonipaber, mida lennukis täitma peab, küsib, kas on kaasas midagi loomset, taimi, seemneid. Kui mul oleks seemned kaasas olnud ja oleks vastanud jah, kui palju lisaaega oleks meil lennujaamas kulunud? Üritan lõplikku vastust saada järgmiseks külaskäiguks. Läänes varakult jumekaks saanud eestlane on ikka oma iseloomule truu: parem karta kui kahetseda.
Riina Kindlam
