Üle aastate on leping (ametlikult ‘Koostööprotokoll’) esile kutsunud kriitilisi avaldusi lepingu kehtivuse küsimuses. Endine Kaitseväe ülem, Ants Laaneots on maininud: „Riigikaitses ja julgeolekus loeb selgus ning ühemõttelisus. See ei loe, mis kujul on leping, kas külmutatud või mitte, loeb see, et see on sõlmitud ja kehtiv.“ Kaitseminister Jüri Luik, peaministri valitsuse liige, on tungivalt soovitanud lepingu tühistamist.
Ühtse Venemaa ja Kremli esindajad on ägedalt rünnanud NATO vägede paigutamist Balti riikidesse. Kuid peaminister rõhutas NATO lähedaloleku olulisust igal avalikul foorumil ning vestlustes Kanada pea-, kaitse- ja välisministritega. Eesti valitsuse juhi hoiakud riigikaitse- ja julgeolekuküsimustes, eriti seoses ‘idanaabriga’ ei ole sugugi ebakindlamad eelmistest valitsustest.
Äsja asunud peaministri kohale, 2016.a. Jüri Ratas kinnitas, et lepet ei rakendata, kuna „…nii kaua kui Krimm on okupeeritud ja seda ei tohi ka riigikogu laualt maha võtta“. Resoluutne sõnum, mille usutavust pole vaja kahtlustada.
Semiootik Mihhail Lotman läheneb poleemikale teisest aspektist: „Keskerakonna leping Ühtse Venemaaga ei ole …üksnes Eesti siseasi. Selle vastu tundis murelikku huvi Kanada peaminister. … Mida tähendab ‘leping on külmutatud ja seda sisuliselt pole’? … Leping figureerib Ühtse Venemaa veebis ja muudes allikates kui toimiv. … Mul ei ole siiski õnnestunud leida ühtegi Keskerakonna ametlikku dokumenti, kus oleks fikseeritud otsus külmutada.“ Lotman küsib, kas leping tõesti ei kehti sisuliselt?
Keskerakondlase Yana Toomi avalik tegevus EL parlamendis ja mujal tundub tihti olevat vastuolus Eesti huvidega ja kooskõlas Kremli propaganda suundadega.
Külmutamise ja tühistamise mõisted on siiski semantiliselt erinevad. Aga siinjuures lepingu olemasolu, ükskõik millise pädevusega on häiriv sümboolika eriti välisliitlaste hulgas. Oleks võibolla aeg Eesti valitsuse juhtpartei volikogul läbipaistvust austades lepingut tühistada.
Laas Leivat, Toronto
