Vaatas, mõõtis, hindas tõusu, ning paljude teadmata läks tagasi tsivilisatsiooni valmistama ise treppi. Ehitas oma töökojas, värvis, isegi segas tuhve värvides liiva sisse, et jalgealune poleks libe. Trepp ehitati kahes osas, et saaks hõlpsalt autoga Muskokasse toimetada. Nii et arhitektilt kujund ja puusepatöö, transport kohale. Omast taskust ka kõik materjalid. Talgulistel polnud muud kui Vellole kui tööjuhatajale abiks olla. Kõige keerulisem osa tööst oli trepi kohale toimetamine. Paigaldamine nõudis aega, aga mitte naba rebestamist.
Kes need trepitalgulised kõik olid, täpselt ei mäleta. Üheks oli vist saunamees. Teiseks aga kahtlemata insener Toomas Eichenbaum – tean, kuna ühel Eesti muusikanädala kontserdil üle mõne hea aasta kohtudes, meenutasime päevi, mil kolm koera, õigemini musketäri, kelle nimed jäägu teiste nuputada, oskasid õhtuti pärast loenguid elu nautida. Nii saunas kui lõkke ääres lauldes. Ning ka talgulistena hiljem sügisel oma osa tehes, et Kotkajärve maa-ala oleks nauditav kõikidele.
Pärast Sirtsu soo ületamist Sääse silla kaudu on järveäärne väga kitsas rada sauna suurte kivide ja puudega palistatud – nii et oli ka vaja kaitsekäsipuid panna, et kogemata, saunast leiliväsinuna tulles, vette ei astuks. Neid, kaseokstest lõigatuid, et pimedas helendaksid, on aastad närinud, mitmes kohas on nüüd saelaudadega neid asendatud. Kuid trepp on nii hästi ehitatud, paigaldatud, et see on tänaseni paigal, loodusehammas on vaid ühele, kahele tuhvile suutnud kallale saada, mida on ka TESSi talgutel parandatud. Muskoka ilmastikuga arvestades on see, et puidust trepp nii kaua on püsinud, väikeseks imeks.
Nii et kui tänavu mü-lased Kotkajärvel ülikollitavad, õhtul sauna lähevad, siis saavad nad olla tänulikud, et peaaegu 40 aasta eest MÜd nautinud Vello Voogjärv andis Kotkajärvele tagasi talgutel olulise panusena trepi, mille juures peaks nagu Tallinnas, olema mälestustahvlike.
Tõnu Naelapea, Toronto
