Misogüünia ühendab kahte võigast õudust, hirmsaid kuritegusid. Aprilli roolimõrvar oli internetis postitanud naistevastast materjali, ka avaldanud lugupidamist teiste massimõrvarite tegude kohta. Pühapäevane tulistaja olevat ajakirjanduse järgi ühele mööduvale meesterahvale ütelnud, et ärge muretsege. Teid ma ei soovi maha lasta. Järeldusena olid tal kirbul vaid naissoost inimesed.
Paraku ei saa rahvas kunagi teada, mis oli ta motivatsioon. Kinnitamata andmetel, aga politseist lekkinud informatsiooni järgi, tappis pärast tulevahetust korrahoidjatega püstolimees Faisal Hussain enese. Vabasurmaminejad on pea alati vaimsete häiretega – ent miks tuli süütuid kaasa võtta? Sellest ei saa vapustatud linn aru.
Veel oli suureks ja oluliseks küsimuseks, kuidas ja kus kohast Hussain relva sai. Ajakirjandus paljastas, et ta vanem vend oli seotud narkoäriga. Politsei arreteeris ühe ta partneri, kellel oli majas 337 relva! Ju Hussain sealt oma tuki sai. Rahulikus vabas heaoluriigis pole relva muuks vaja kui kuritegude sooritamiseks. Kummaline ka, et relvadega mees olevat vabaduses, kautsjonil. Mida meie juriidiline süsteem ometi teeb?
Kuid meie liberaalne ühiskond, vasakpoolsete inimõiguste kaitsjate poolt õhutatud, ei soovi seda näha. Üllatas väga, et nii mõnigi avaldas muret, et kuna Hussain oli muslim, siis kannatab terve islamiusuliste kogukond. Muidugi mõni fanaatik vihkab neid – aga see pole ju üldistav ühiskondlik nähe. Siiski on üldsuse alateadvuses islami ja terrori seostamine.
Internetis levib teade sellistest mõrvadest nagu kulutuli. Otsingumootorid suunavad enamale tähelepanu. Mis ime siis, et vaimuhaige saab kinnitust, et tohib süütuid tappa.
Toronto, multikultuurseim maailma linn, oli rahulik ja turvaline. Kui aasta 2005 nimetati arvukate mõrvade tõttu püstoliaastaks, siis 2018 läheb juba ajalukku kui matkivate, sotsiaalmeediast julgust saanud mõrvarite aasta.
Tõnu Naelapea, Toronto
