Vello oli neile, kes ise soovisid seal matkata, pannud väikseid puust sildikesi, nii eestikeelseid kui ka ladinakeelse nimetusega. Tean tänaseni, et must kuusk on picea mariana. Ja et pinus strobus on valge mänd. Esimene on suht haruldus, aga kui viimati rajal käisin, oli hiiglane ikka seal, silt aga kadunud. Vist ära mädanenud, ei usu, et keegi oleks seda meelega eemaldanud. Teine valitses Lõuna-Ontario, Muskoka metsi, aga sirguse tõttu oli ta laevamastiks nagu loodud, metsamehed himustasid just neid. Vist on vaid Awenda provintsipargis arvukalt neid märgata, tänu sealsele metsanduskeelule.
See ladinakeelsete nimede tundmine tuletas meelde, kuidas siis, kui ma Vello abijuhiks olin Lembitu skautrühmas, käisime poistega Bruce Trailil matkamas. Mina tahtsin ka noori õpetada, kuni üks skaut, kelle nimi jäägu mainimata, nähvas – ah jäta juba selle ladina keelega, Tõnu! Märkasin, kuidas Vello muheles, aga midagi ei ütelnud.
Rada algas või lõppes, olenevalt soovist, Sissi külas, Ülo ehitatud onni taga. Alla orgu, mäeseljakut pidi siis Koprajärve, tee suunas, kõrvalepõigetega, metsa. Aastaajast olenevalt ei olnud mitte ainult märgitud puudest juttu – Vello tegi nende juures peatuse, andis seletuse – ka juhtis tähelepanu seentele, linnupesadele, mis loom oli hiljuti siin liikunud. Tõeline elamus noorele inimesele.
Koprajärve juures oli toona lasketiir, sinna matkates oli kiusatus mujale põigata. Seda aga sai vanemana iseseisvalt teha. Lasketiiru juures oli ajalugu – elumaja varemed, Vello oskas seletada nimepidi, kes ja kuna selle ehitas. Kahjuks pole see mällu jäänud. Just nagu Kotkajärve kaldal, praeguse Uudismaa laagriplatsi juures, oli jäämaja. Talvel raiuti jääplokid järvest, kaeti saepuruga, oli siis suvel toidu säilitamiseks hea võtta. Jäämaja elab, muide, Orujärve juures edasi – skm Jaan Roos lammutas sealt häid laudu, abikaasa Reedaga parvetas üle Kotkajärve ja ehitas neist suvila.
Kotkajärve ajalugu on pikk ja huvitav – juba asutajate aegne, eriti kui metsatulekahju enam kui sada aastat tagasi sundis asuniku perega keset järve. Alles kolmekümne aasta eest või nii oli loodusrajal ikka sellest ajast suur söestanud känd, millele Vello matka jooksul tähelepanu juhtis.
Kes seda ajalugu kõike mäletab või kirja panebki. Küll oleks kena, kui kellelgi oleks energiat koguda mälestusmaterjali ja kas või voldiku näol kaante vahele tuua. Ajakirjanduses oli omal ajal artikleid palju. Osa neist on digiteeritult internetis olemas. Kuid see pole sama kui käega katsutav. On ikka neid, kes Kotkajärvega olid algaastatel seotud, jutte võiks jagada. Näiteks, kus täpselt vanemskautide auto Vanapagana vrakk metsas asus. Viidi sinna rohkem kui 50 aastat tagasi. Seda viimati otsides ei leidnud.
Kui mõtelda, et näiteks saun on Kotkajärvel kolmas ja et Sissi külast on ainult Ülo onn järel, siis neid silmaga nähtavaid mälestusi on vähe.
Raudhabemetel on kavas Ülo onni preserveerida teraskatusega. Nagu pahatihti juhtub, pole kellelgi aega ega mahti selleks olnud, kuigi aastaid on sellest räägitud. Sootsi loodusraja taastamine oleks samuti tore idee, kui ainult hakkajaid loodusteadlasi leiaks.
Julgen esitada pisikese üleskutse, et leiaksime meeskonna, kes minevikku austaks ja olevikku tooks taas õpetliku matka- ja loodusraja.
Tõnu Naelapea, Toronto
