Erakorraliselt väga suure häälteenamusega võttis rahvas vastu vapside põhiseaduse muutmise eelnõu (edaspidi vapside põhiseadus). Järeldades, et uue põhi-seaduse poolt hääletamine oli kutse vapsidele riigivõim endale võtta, asuti energiliselt ja suure käraga selle kut-se täitmise õigust nõudma. Rahva hulgas oli ilmselt küllalt neid, kes pidasid vajalikuks vapside võimule pää-semist takistada. Peaminister Jaan Tõnisson kuulutaski välja vapside tegevust piirava kaitseseisukorra. Vapsid seda kuulda ei võtnud ning märatsesid Tõnissoni poolt peetud selgituskoosolekul nii, et Tõnisson ei saanudki rääkida. Solvunud Tõnisson tühistas kaitseseisukorra ning loobus valitsemisest.
Väga põhjalikus teoses „Riigimees Konstantin Päts“ on ajaloodoktor Ago Pajur pikalt, ning siin ja seal ka teiste ajaloolaste avaldustele viitavalt, analüüsinud toonaseid olukordi ning erakondade tegevusi ja taotlusi, kaasa ar-vatud mitmeid olnud ja ehk ka oletatud sobimusi, kuid pädevate dokumentidega kinnitatuks saab siiski pidada seda, et: 16.10.33 rahvahääletusel oli väga suure hääl-teenamusega rahvas vastu võtnud vapside põhisea-duse; 17.10.33 oli peaminister Jaan Tõnisson teatanud valitsuse tagasiastumisest; 18.10.33 oli riigikogu esi-mees teinud valitsuse moodustamise ettepaneku Pätsi-le; 21.10.33 oli riigikogu kinnitanud Pätsi viienda va-litsuse ametisse; 24.01.34 hakkas kehtima eelmise aasta oktoobris vastu võetud vapside põhiseadus ning pea-minister Päts võis teatada, et ta on asunud riigivanema ülesandeid täitma. Peaministril oli õigus seda teha, sest riigikogu oli teda kutsunud valitsust moodustama.
Kui riigikogu kinnitas Pätsi viienda valitsuse ametisse, si-is oli ju teada, et jaanuaris 1934 hakkab kehtima autori-taarne vapside põhiseadus, mille kohaselt riigivanem tuleb rahva poolt valida. Pätsi valitsuse ametisse kinni-tamises ilmselt ei määratud, et Päts võib peaministrina ja riigivanema ülesannetes toimida ainult kuni riigikogu poolt korraldatava riigivanema rahva poolt valimise lõpetamiseni ja/või kuni riigikogu uue koosseisu ametis-se astumiseni.
Eespool öeldu põhjal on õigus järeldada, et Päts toimis kuni vapside põhiseaduse kehtima hakkamiseni enam-vähem samamoodi, kui oli toiminud Jaan Tõnissoni va-litsus kuni 17.10.33. Alates 24. jaanuarist 1934 oli Pätsil õigus valitseda peaministrina vapside põhiseaduse ko-haselt. Valitsuse koosolekul 12. märtsil 1934 osalesid kõik ministrid ning osalema oli Päts kutsunud ka riigise-kretäri ja kindral Laidoneri. Peaminister riigivanema ülesannetes, Konstantin Päts, teatas koosolekul, et vapside tegevus on ohtlikuks muutunud ja vajab erakor-ralist piiramist ning allkirjastas samas üleriigilise kaitseseisukorra välja kuulutamise otsuse (Riigivanema otsus nr 173.).
Oluline on ka 20. märtsi 1934 riigivanema dekreet, mis lükkas edasi riigivanema ja riigikogu valimised põhisea-duses antud õigusega. Päts selgitas, et „Vaba-dussõjalaste poolt riigivõimu vastu teostatud ägeda agi-tatsiooni tõttu on rahva meeleolu seevõrra üles piitsutatud, et teadlik ja tõsine otsustamine riigielu põhiküsimusis rahva kaudu on võimatu.“
Kõigi eespool loetletud otsuste ja tegevuste alusel ei saa järeldada, et ühe põhiseaduse rahumeelne asen-damine teise, rahvahääletusel vastu võetud põhisea-dusega, on riigipööre. Dokumentaalselt pole võimalik tuvastada, et riigikogu teadlikult tahtis oma tegemiste-ga ja tegemata jätmistega Pätsi riigivanemaks upitada. Parlamentaarse valitsemisviisi muutis autoritaarseks mitte Päts, vaid rahvas vapside põhiseaduse vastu võt-misega.
Mitmete olnud ja oletatud sobingute alusel olla Päts ja Laidoner toda kaitseseisukorra väljakuulutamist pi-danud teoks, mis võimaldaks Pätsil suure võimuga diktaatorlikuks presidendiks saada – ilma selleks rahva poolt valimisel osalemata. Ent ometi on teada, et 1936. aasta tulekut tervitavas kõnes autoritaarseid õigusi omav Päts teatas, et vaja on uut demokraatlikku põhi-seadust ning ta alustas selle vajaduse teostamist korral-dama. Sellist kõnet vist küll ei oleks ükski diktaatorlike kalduvustega riigipööraja hakanud pidama. Igati arusaadav peaks olema ka see, et kõik erakonnad, mi-nistrid ja riigivanemad tahavad valitud saada ja teevad selleks igasuguseid sobinguid. Loomulikult ei tohiks pahaks panna, et võimule saada tahtjail on tahe võimul olla.
Pätsi mitte poliitiline tegevus oma viiendal valitsemise perioodil oli Eestile kasulikum kui eelmised neli va-litsuse juhi olemise ajad. (vt Ago Pajuri „Riigimees Kon-stantin Päts“, lk 452 – 621). Päts sai sellel nelja ja poole aasta pikkusel perioodil, kasutades autoritaarset õigust, teostada mitmeid uuendusi, mis tema meelest olid vajalikud ning mis erakondade erimeelsuste tõttu olid rakendamata jäetud.
Eesti tänaseid vajadusi arvestades tuleks lõpetada okupatsioonieelse Eesti ja riigimees Konstantin Pätsi halvustamine. See halvustamine saab väga oluliselt mõjutada nooremaid eestlasi järeldama, et okupatsi-ooneelses Eestis polnud midagi ennistamist väärivat. Täiendavalt suureneb ka nende hulk, kelle meelest Eesti peab tänaste tõdemuste kohaselt olema kaherahvuse-line riik. Seda Eesti enne juunit 1940 ei olnud. Täiesti ebaõiglane ja meie vaarvanemaid solvav on seda nüüd tahta ning selleks okupeerija poolt genotsiidina tehtud rahvastiku muudatused ja teised inimsusevastased kuri-teod meie endi tehtuks tunnistada.
Harri Kivilo
